Aitab halast

Eesti tervishoius on praegu üks ämblikuvõrk, milles me oleme õppinud viimase 15 ja enama aasta jooksul elama ja mida me oleme suutnud aina detailsemaks viimistleda.

Sellesama aja jooksul oleme päris tihti selle sees olnud nagu kärbsed. Tavaliselt saab kärbes ühe tiiva lahti ja siis keerab ennast, kuni jääb uuesti kinni. Ka meie oleme sellesse võrku ennast mässinud ja keerame muudkui uusi kihte ja ringe endale ümber.

Seekordne konverents on hea näide sellest – „Haigekassa on peenhäälestanud ravijuhtude jagamist“, „Erialaseltsid on kakelnud uute koodide pärast“, „Haiglad on seletanud, miks hinnad on madalad“ (konverentsi teemad – toim).

Sõbrad – aitab sellest halast! Selle fookuses ei ole enam ammu patsient, vaid see, kes saab suurema tüki raha. Kogu arutelu selle üle, et muutusi teha ei saa, sest on sada põhjust, miks neid teha ei saa, see on ebaterve ja manduv mentaliteet.

Arutelud sellel teemal, mis on õiglane ja õige hind ning tegelik kulu, on kindlasti olulised, neid tuleb pidada. Aga ei tasu ennast kindlasti petta illusiooniga, et läbi viimsete detailideni lihvitud metoodika on need maagilised, kõigile sobivad absoluutse tõe numbrid võimalik välja arvutada.

E-tervisest ja innovatsioonist

Kõik need itsitamised innovatsiooni ja e-tervise teemal – jõudsin seda ka siin konverentsil tajuda, ministeeriumi laua taga tajun seda kogu aeg. Kõik see on tulevik ning see on juba kohal, mis on võimaldanud parandada efektiivsust ja ravitulemeid nii mikro- kui ka makrotasandil kümnetes riikides ja sadades süsteemides.

Meil on suurepärased eeldused, et teha sellest edulugu, aga igakord, kui hakkame sellest rääkima, kuuleme otse ja avalikku irvitamist – mis tehnoloogia, andke parem raha.

Rahast

Loomulikult, otsuseid lükati vastutustundetult väga pikalt edasi, kuni enam ei olnud võimalik seda teha, seetõttu on viimased aastad olnud laiem tulekahju kustutamine.

Mina oma sõna olen pidanud – olen tõesti kogu selle aja jooksul selle nimel tööd teinud, et nende otsusteni jõuda.

Emotsioonidest

Ma ei ole kunagi nii mürgises ja usaldamatus õhkkonnas töötama pidanud, kui selles ametis. "Ah, mis ta ikka", "Ei tee ta midagi", "Ah, ta võib ju proovida, aga niikuinii midagi sellest ei tule." Kui te arvate, et see aitab tervishoiu valdkonnal ühtsel häälel ühiskonda mõjutada, siis ei aita. See negatiivsus süsteemi seest paistab kaugele välja.

Veel üks emotsioon – kui riigieelarve strateegiat tehti ja mina koos kolleegidega töötasin selle nimel, et süsteemi lisaraha saada, käis nii mõnigi tervishoiu arvamusliider valituse erakondades ja valitsuse liikmete juures rääkimas, et lisaraha polegi mõtet panna, süsteem on nii mäda.

Mõni rääkis, et eriarstiabisse pole mõtet panna, tuleks kõik panna perearstiabisse. Teised ütlesid, et esmaabitasandi tugevdamine on suur lollus, pange eriarstiabisse. Kolmandad rääkisid, maakonnahaiglates kvaliteetset ravitööd ei tehta, suurtele haiglatele tuleb anda.

Oli inimesi ja tunnustan neid, kes tegid oma kontakte kasutades ka vastupidist tööd selleks, et otsus lõpuks sünniks.

Otsustest

Otsused said tehtud. Suur vaidlus oli selle üle, kas rahastamise otsused saavad olema ühekordsed või laiendame seadusega tulubaasi. Õnnestus saavutada viimane. Juba nelja aasta pärast on haigekassa eelarve võrreldes tänasega umbes 50% suurem.

Teiseks - sama otsuse raames tegime otsuse tervishoiu rahastamise erinevad tükid konsolideerida. Praegu osutavad lisaks haigekassale tervishoiuteenust veel sotsiaalministeerium, terviseamet ja tervise arengu instituut. Konsolideeritavate lisateenuste eest saab haigekassa lisaraha juurde – teenused liiguvad koos rahaga.

Konsolideerimine üksi süsteemi efektiivsemaks ei tee – see loob kindlasti selleks head eeldused ja võimaldab üle vaadata ka haigekassa roll tervishoiu rahastamisel ja arendamisel. Me hakkame liikuma selles suunas, et tervishoiu rahastamine oleks ühtselt tervele elanikkonnale – nii neile, kes on ravikindlustatud, kui ka neile, kes seda ei ole.

Usk süsteemi puudub

Veel üks emotsioon: väga paljud valitsuse liikmed, ja täiesti õigustatult, küsisid – aga mis sellest paremaks muutub? Olukorras, kus vaieldi iga saja tuhande euro üle, otsustati tervishoidu nelja aastaga panna üle 200 miljoni euro. Täiesti õigustatud küsimus: mis paraneb? Ütlesime, et meil on kõige akuutsem vajadus praegu eriarstiabi järjekorrad, peame suunama täiendavad vahendid sinna, et kriisi lahendada. Kui palju need järjekorrad siis lühenevad? Noh, eks nad midagi ikka lühenevad...

Usku on vähe poliitikute seas, aga see usk ei ole mitte poliitikute välja mõeldud, see on ju tegelikult ka Eesti inimeste usu puudumine süsteemi suhtes – raha võib ju juurde panna, aga vaidlus hakkab ikka käima, et kuidas neid ravijuhtusid täpsemalt jaotatakse ja mis hinnaga ühte või teist voodipäeva hinnastatakse.

Sellel aastal otsustasime 10 miljonit eurot suunata peamiselt kardioloogia ja neuroloogia statsionaari, aga patsientidele jäi mulje, et seis südamehaigustega läks halvemaks. Nüüd on selgunud, et kahe arsti vaheline vaidlus on eelarveliselt kuidagi lahendusele jõudnud, vast ikka on paremaks läinud.

Aga see on see foon, mille pealt me tegelikult töötame ja selles usu puudumises oleme me ise süüdi.

Üleskutse

Nüüd on tervishoiusektoril, sealhulgas ka riigil tervishoiusektori osana, ühine vastutus, et näidata ja tõestada Eesti inimesele, et lisarahaga me suudame tegelikult tervishoiuteenust parandada.

Aega pikalt planeerida ja filosofeerida ei ole – tulevikku muutvad õigusmuudatused peavad riigikokku jõudma juba septembrikuuks, et muutused saaks jõustuda 2018. aastal.

Vastutus näidata ja tõestada Eesti inimestele, et selle lisarahaga tegelikult saavutatakse efekti, on ühine. Ja neid, kes usuvad, et mitte midagi ei muutu, on väga palju.

Isegi, kui majandatud on hästi, alati saab paremini. Mitte vähemaga enamat, aga paremini saab.

Kõik kiruvad seda praegust rahastamissüstemi, mina sealhulgas – see on absurdini viidud väga paljudes aspektides. Aga teisest küljest – küsimus on selles, et keegi peab vastutuse võtma, vastutuse tegelikult produtseerida olemasoleva eelarve piires parimat tervisetulemit. See vastutus on siiani olnud süsteemi juhtimise mõttes haigekassal – kas see on õige? Ma arvan, et ei ole. Mina väga pooldan seda ettepanekut ja professor Kiivetiga oleme seda korduvalt rääkinud – anname haiglatele suurema vastutuse eelarve kasutamisel! Aga me tahame teie käest saada tulemuste indikaatoreid – seda tulemust, mida on võimalik osta.

Mulle tegelikult tundub, et paljude jaoks on tänane ämblikuvõrk küll vastik, mida võib kiruda, kuid sellega on kõik mõnusalt harjunud.

Meie oleme valmis neid muutusi tegema, kuid ootus, et sotsiaalministeerium seda üksi teeb – mõtleb välja üleüldse skeemi, mis järsku sobib kõigile – see ei ole realistlik.

Selleks, et me päriselt patsiendikeskse tervishoiukorralduseni jõuame, peame ennast ise päriselt kokku võtma ja sellest mugavustsoonist välja tulema. See on mugavustsoon käia ja sõimata haigekassat ja ministeeriumi. Võtame kätte ja teeme päriselt asja ära. Mina olen selleks valmis.

(Toimetud meditsiiniuudised.ee vahendatud kliinikumi kevadkonverentsi ettekandest.)