Maksupuder ja -kapsad

Ma uskusin siiamaani, et poliitikud teevad muidu maksudel tegelikult vahet küll ja sogavad vett ainult poliitretoorikas häälte kättesaamise eesmärgiga. Ent selgub, et kui üht juttu piisavalt pikalt korrata, võib endalegi tunduma hakata, et nii see lugu just ongi, nagu mina ja mu parteikaaslased on kogu aeg (või enne valimisi) rääkinud – ja et üks on teine, olgu ta muidu ja päriselt, mis iganes.

Paltsuga, tundub, on see just juhtunud. Sellest ajast, kui tänane kontrollikodalane, Juhan Parts käis IRLi poliitikuna poes mune ostmas ja kassapidajal palka tõstis, on vist valija ajusid pestes toimunud teatav nihe ka IRLi poliitikute endi peades. Ja ma ei räägi siin üldsegi Sven Sesterist, kellest IRLi rahandusministrina on saanud üks paras pajats nimelt põhjusel, et ta peab ära põhjendama mis tahes iganes poliitilise maksuotsuse – ja muidugi ei suuda seda, sest täna puhub tuul ühest kõrvast sisse ja teisest välja, aga homme juba ninast sisse ja suust välja. Ime siis, et suu suitsema kipub.

Aga selleks, et arutlus nii meedias kui ka sotsiaalmeedias mingisugusegi loogika alusel võiks käia, oleks hea mõistete puhul mingisugustki järjepidevust hoida. Tööjõumaksude all peetakse silmas ikkagi sotsiaalmaksu, mis koosneb kahest osast: pensionikindlustuse osa ja ravikindlustuse osa. Mõlemat tasub töötaja eest tööandja ehk siis sotsiaalmaksu näol on tegemist summaga, mida töötaja ise ei maksa ja mida ta oma pangakontol kunagi ei näe. See on ilmselt ka põhjus, miks töötajad seda otseselt palga osaks ei peagi: räägitakse brutopalgast (seal on tulumaks sees) ja netopalgast (kättesaadav osa, tulumaks maha läinud). Ent tööandja käsitleb töötaja palka otse loomulikult koos sotsiaalmaksuga – sest see on summa, mida töötaja palkamine ettevõttetele tegelikult maksma läheb – ehk siis 33 protsenti rohkem kui töötaja brutopalk.

Kui Tõnis Palts ütleb, et „tööjõuturg töötab neto peal“ ja selles mõttes on tulumaks tööjõumaks, siis ma saan küll aru, mida ta mõtleb, aga see on ikkagi eksitamine, mida poliitik ei peaks endale lubama. Tulumaksu tasub töötaja teenitud tulu pealt, sotsiaalmaksu tasub tööandja töötaja palkamise pealt – ja just selle pärast sotsiaalmaksu tööjõumaksuks nimetataksegi.

Küüniline segiajamine

Käsitleda tulumaksu tööjõumaksuna eksitab küüniliselt põhjusel, et ta ajab maksjad segamini – kui räägitakse tulumaksuvaba miinimumi suurendamisest kui tööjõumaksude vähendamisest, luuakse sellega ekslik mulje, et tööandja on justkui ka midagi „saanud“. Tegelikkuses aga ei muuda tulumaksuvaba miinimumi suurendamine tööandja jaoks töökoha loomist mitte kuidagi odavamaks. Tulumaksuvaba miinimumi suurendamine jätab lihtsalt inimesele rohkem raha kätte, aga ei aita töökohti luua. Kasu majandusele on pigem kaudne: vägagi tõenäoliselt suunab enamik inimesi selle raha kiiresti tarbimisse ja vägagi tõenäoliselt on see üks hinnatõusu argument: kui inimestele jääb rohkem raha kätte, siis on kaupade ja teenuste pakkujatel motiiv sellest oma osa saada.

Ent kui Äripäev räägib tööjõumaksude alandamisest, siis peab ta silmas ikkagi sotsiaalmaksu langetamist, ja kui toimetus kaitseb sotsiaalmaksulage, siis põhjusel, et see aitab kaasa kõrgemapalgaliste töökohtade loomisele – selliste, mis võimaldavad majanduses rohkem lisandväärtust luua, kui seda teevad madalama palgaga tasustatud tööd. Kui tänane juhtkiri soovitab tulumaksuvaba miinimumi 500eurose suuruse üle vaadata, siis mitte põhjusel, et ajaleht oleks tulumaksuvaba miinimumi suurendamise vastu – vastupidi, ta on poolt –, vaid selle pärast, et tegu on eelarve seisukohalt kalli meetmega, ja kuskilt peab valitsus katteallikad leidma.

Iseenesest ei teinud Palts muidugi midagi uut: see oli Reformierakond, kes hakkas tulumaksuvaba miinimumi suurendamisest rääkima kui tööjõumaksude alandamisest. Reformierakonna peaminister Taavi Rõivas rääkis sellest oma kampaanias, aga muidu ka. Ent temal oli selles kompotis vähemasti tibatillukene sotsiaalmaksulangetus sees. See oli aga mäletatavati nii pisikene, et ettevõtjatel sellest mingit kasu ei olnud, ja praegune koalitsioon pöörast selle tagasi.

Ettevõtjad saavad muidugi aru, et tulumaksu käsitlemine tööjõumaksuna on neile puru silmaajamine. Aga poliitikutel ei maksa ka laia avalikkust nii lolliks pidada, et makse omavahel suvaliselt miksima asuda. Üleüldine maksuanarhia on parasjagu niigi suur küllalt.