Mööda maailma rännates on mu pilk näinud, et riigi heaolu ja korrashoid ei sõltu suurt maksudest, kirjutab kirjanik Olev Remsu.
- Kirjanik Olev Remsu Foto: Postimees/Scanpix
Need võivad olla nii kõrged nagu Rootsis või kaunis madalad nagu Uus-Meremaal, ikka on kõik suurepärane. Ja need võivad olla madalad, ning sellegipoolest on kõik untsus nagu Rumeenias. Pigem otsustab üldine majandamise kultuur ning maksude aus laekumine. Nõnda et maksude kallal rabistamise puhul haistan ma silmakirjatsemist. Aga ma olen humanitaar, tähendab, võin eksida.
Keskerakond on olnud läbi ja lõhki sovetlik nähtus ning riiki varastades on nad käitunud ka sovetlikult. Tundub siiski, et Jüri Ratta juhtides on püütud uus kurss võtta, aga kardan, et taaka täis raske rong veereb kurvis kraavi.
Mind häirib hoopis see, et kui mängus on kas või osaliselt rahvusküsimus, siis on teatud osa ühiskonna reaktsioon kaunis terav (nagu Mihhail Korbi puhul), kui aga seda ei ole, siis suhteliselt leige. Tegelikult õõnestavad meie riiki Arvo Sarapuu taolised tegelased tunduvalt rohkem kui pisivaled, mida harrastas Korb. Muidugi ei tohiks ka neid olla, ent ka üldsuse hinnang ärgu olgu ebaadekvaatne.
Kus on Sarapuu-suguste üksmeelne hukkamõist? Seda pole, vahelejäämist peetakse nagu väikeseks tööõnnetuseks, mida tegijal ikka juhtub. Ja millest puhtaks peseb advokaat oma riugastega. Muidugi see maksab, kuid kokkuvõttes peaks olema nagu kasumis, kui võrrelda kõrvalepandut ja advokaadihonorare.
Seotud lood
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”