Tahan 7500 eurot palka

Presidendi vastuvõtul käinud kuldmedalist võttis kokku paljude lõpetajate ambitsiooni: „Unistuste töökoht on kindlasti selline, mis on minu enda tehtud, pakub teistele tööd ja kus pole oluline mitte palk, vaid töö nautimine... Ligikaudu 2500 eurot kuus oleks normaalne, aga ideaalne küündib ikka kuskil üle 7500.“ (Eesti Päevaleht)

Ambitsioonikus on väga oluline. See on osa teadvustatud motivatsioonist. Ilma ambitsioonita poleks arengut, uusi tooteid ja teenuseid, käibe ja kasumi kasvu. Ainult ambitsioonist on ka vähe – vaja on oskusi, teadmisi, õigeid eesmärke, võimaluste taipamist, visadust ja tihti ka head õnne.

 

Kõik ambitsioonid on egoistlikud. Tahan oma firmat, tahan naudingut, tahan palju palka. Miks peaks see klienti huvitama? Väga tihti on klient nõus maksma selle eest, et sina teed ära selle töö, mis on ebahuvitav, igav ja nüri.

Ambitsioon on osa motivatsioonist. Võim, nauding ja raha on välised motivaatorid. Tõeliselt suuri asju teevad inimesed, kes on sisemiselt motiveeritud. Inimesed, keda ajendab tähendus, missioonitunne, iseseisvus ja meisterlikkuse kasv. Kuldmedal näitab visadust, kohusetunnet ja nutikust. Samal ajal paraku ka välise tunnustuse, hinnete, kuldmedali ehk preemia nimel pingutamist.

Oma firma asutamine on lihtne. Ots otsaga kokkusaamine aga raske, kasumi teenimine veel raskem. Tubli kuldmedalist ei adu, et palka maksavad kliendid. Selleks, et 7500 eurot puhtalt kätte saada, tuleb minimaalselt 15 000 eurot brutokasumit teenida. Ehk iga oma töötund umbes 100 euro eest kliendile maha müüa. Kliendid pead ise leidma, ise ennast maha müüma, olema kõvasti parem kui konkurent. Kui oled kaupmees, siis pead vähemalt 100 000 eurot kuus käivet tekitama.

Tööandja vaadaku peeglisse

Aga olgu, gümnaasiumi roll ei ole praegu veel kahjuks ette valmistada tulevasi ettevõtjaid ja tööandjaid. Ja kindlasti on paljudel lõpetajatel olemas ka sisemine motivatsioon. Miks siis tööandjad nii tihti kurdavad, et „nad ei viitsi, ei taha midagi teha“, „ise keegi ei mõtle“, „entukat üldse ei ole“?

Siin on koht, kus tööandja peaks enda käest küsima, miks kaob parimatel talentidel entusiasm, ambitsioon, teotahe, sära silmist. Miks varem energilised ja andekad inimesed töö juures sussi lohistavad ja sotsmeedias aega raiskavad? 

Üks põhjus on igav töö. Selles punktis olen ma kuldmedalistiga nõus – kui töö pikas perspektiivis kohe üldse huvitav ei ole, siis hakkab sisemiselt motiveeritud inimesel igav. Ei ole mugavus-, on igavustsoon. Sisemine mootor tiksub tühikäigul, sest pole põhjust gaasi anda. Kahjuks on põnevusel alati oma hind. Kui pool päeva teed „pean“-asju ja pool päeva saad teha „tahan“-asju, on juba hästi.

Teine põhjus on organisatsiooniline hõõrdetegur – mõttetud koosolekud, protseduurid, reeglid, aruandlus, sisutute e-kirjadega tegelemine mis kõik veavad alla tulemuslikkuse, rikuvad tuju, imevad talentidest energia välja. Seetõttu on lisaks kasvuks vajalike edutegurite äratundmisele sama oluline ära tunda ka tegevused, mida enam ei tohi teha, suhtumine ja hoiakud millest tuleb lahti saada, väärtused mis tuleb ebaoluliseks tõrjuda. „Mida mitte teha, et kasvada“ on sama või vahel isegi olulisem küsimus kui „Mida teha, et kasvada“.

Tegutsemiseks on vaja kolme eeldust: võimekus, võimalus ja tahe. Ah jaa, et mis sest kuldmedalistist sai? Kui tal enamat öelda ei olnud, siis pakuti talle tükitööd tootmisliini taga.