Töö tahaks kiita tegijat, aga tegijat pole

Tööandjad on juba ammu hädas töökäte puudusega. Eelmise aasta sisserände piirarv täitus juba detsembris ning sel aastal oli augusti lõpu seisuga piirarvu alusel veel võimalik välja anda vaid 61 tähtajalist elamisluba. Kehtiv sisserände piirarvu regulatsioon takistab Eesti majanduse arengut: sisserände reguleerimisel tuleb kiiresti leida uusi lahendusi.

Tegemist on pika ja tõsise kriisiga, mis ei lahene ise. Iive on taasiseseisvumisest saati olnud negatiivne, vaid 2010 oli sünde 35 võrra rohkem kui surmasid. Ka rändesaldo on olnud positiivne vaid viimased kaks aastat. Kui positiivne rändesaldo kasvatas eelmisel aastal rahvastikku 2400 inimese võrra, jääb igal aastal tööealisi elanikke ikkagi 8000-10 000 puudu, seda eeldusel, et tööealiste ja ülalpeetavate suhe jääks 2015. aasta tasemele.

Tööjõupuudus on aktuaalne pea kõigil tegevusaladel. Kõige rohkem vabu töökohti absoluutnumbrina on töötlevas tööstuses (2700 inimest) ja kaubanduses. Kui vaadata vabade töökohtade osakaalu mehitatud töökohtadest, on kõige pingelisem olukord majutuses- ja toitlustuses ning haldus- ja abitegevuste valdkonnas. Haldus- ja abitegevuste alla kuuluvad nt turvafirmad, kinnisvarahaldus ja rendifirmad, sh tööjõuvahendus.

Kuidas pidada riiki?

Kiiresti kahaneva tööealise elanikkonnaga ja kasvava eakate arvuga rahvastikuga muutub Eesti riigi pidamine üle jõu käivaks ülesandeks. Täpsemalt, küll me teda juba üleval peame, aga praeguste ülesannetega, sellise sotsiaalsüsteemiga jätkamine ei ole võimalik. Samas on elanikkonna ootus heaolu pidev suurenemine. Soovid ja võimalused ei lähe kokku.  

Tööandjad teavad tänaseid puudujääke, ei suuda aga täpselt ennustada vajadust kümne ega kahekümne aasta pärast. Küll aga saab öelda, et praeguste trendide jätkudes oleks igal aastal vaja suurusjärgus 3000 töötavat inimest lisaks sellele migratsioonile, mis toimib praegu.

Alustama peab meie oma inimressurssidega, mida on kõige lihtsam muuta. Kõigepealt pingutama tagasirände nimel, siis püüdma eakaid inimesi enam töö juures hoida, edasi kasutada paremini ära meie vähenenud töövõimega inimesi. Meil on mittetöötavaid ja mitteõppivaid noori palju (2016. aastal 32 000) – ka siin on ressurssi.

Ometi see kõik ei aita, inimesi jääb ikka puudu. Aastaks 2040 väheneb 20-64aastaste elanike arv praegusega võrreldes pea 100 000 inimese võrra. Kust võtta puuduvaid töökäsi? Kõige lihtsam oleks kutsuda siia töötajaid Ukrainast ja Venemaalt, aga suur ühe rahvuse kontsentratsioon võib osutuda probleemide allikaks. Kehtivad paindumatud ja suure sisserännuhirmuga seatud piiravad kvoodid on saanud majandusele takistuseks.

Kaotame kvoodid

Tegelikult ei peaks kvoote mitte suurendama, vaid need tuleks kaotada. Siia ei kipu inimesed massiliselt ja alati on võimalik otsustada, kellele elamisluba anda ja kellele mitte. Samuti on filtriks töötukassa, kelle nõusolek on vajalik. Elamisload antakse määratud ajaks ja konkreetselt töötamiseks.

Eesti seadused nõuavad välismaalastele vähemalt keskmise palga maksmist. Kaks kolmandikku eesti töötajaid saab alla keskmise palga. Seega langevad kõik välismaalased automaatselt ülemisse kolmandikku.

Odavtööjõudu tuleb Eestisse ka, aga mitte elamisloaga. Neid tuuakse Leedu või Poola kaudu, kus sisserändepiirangud on liberaalsed. Ja Eestil pole mingit seaduslikku alust selliseid inimesi Eestisse mitte lubada. Nad saavad märksa vähem palka, me ei kontrolli nende tausta ja üldjuhul on nende kvalifikatsioon kehvem. Me petame end, kui usume, et saame madala sisserändekvoodiga inimesi siit eemale hoida.

Kvootide kaotamise vastu võitlevad need, kes kardavad Vårby (Stockholm) ja Molenbeeki (Brüssel) tüüpi sisserändajate hõivatud linnaosade tekkimist. See on ka paljude eestlaste põhiline mure ja see on ka väga arusaadav, kuigi selliseid rahvastikurände vigu on võimalik vältida.

Kuidas seda teha?

Esiteks, kõrgema palgaga välismaalaste riskid ongi madalamad. Teiseks, integratsiooniga tuleb tegeleda päriselt ja tõsiselt. Nii nendega, kes siin juba aastaid olnud, kui ka uutega. Kolmandaks peab hoolega kaaluma, keda siia kutsuda pikaks ajaks ja keda ajutiselt. Neljandaks, tuleb jälgida, et sisserändajate koosseis ja elamine oleks hajutatud.

Lisaks saab piiranguna kasutada keelenõudeid.Eesti keele õpe on väga oluline, eriti pikaajaliste sisserändajate puhul. Samas ei tohiks sellega üle pingutada. Eesti keelenõuded teatud ametikohtadel, kus inimene eestikeelset teenindamist ei vaja, oleks asjakohane viia vastavusse tegeliku eluga.

Kui kvoot peaks alles jääma, oleks üks võimalus jätta valitsusele võimalus seda muuta tööturu olukorrale vastavalt.

Kui räägime targast migratsioonist ehk haritud inimeste ja tippspetsialistide siiakutsumisest, siis regulatsioonide leevendamisest üksi ei aita. Vaja on tagada, et need inimesed saaksid siin hästi hakkama ja tunneksid ennast oodatult. Avalikud teenused peavad olema kõigile, ka mitte-eestlastele, kättesaadavad – arstiabi, haridus, lastehoid jne. Kultuurist ja keskkonnast, milles nad ei peaks ennast ebakindlalt tundma, rääkimata.

Ka meie enda suhtumine on oluline. Paljud inimesed ei mõista siiani, et rääkides Eestis valjusti negatiivselt välismaalastest, kes siit mujale maailma siirduvad (sh ka eestlased ise), annavad nad hinnangu siinsele kultuurile. See ei tee tagasipöördumist lihtsamaks. Juba praegu püüab meie mittesõbralik naaber võimendada Eesti vähemuste- ja võõravaenulikku kuvandit, mis peletab eemale ka võimalikke liitlasi. Neile ei tohiks seda kergeks teha.

Töökäte puudusega tuleks tegeleda kompleksselt – nüüd ja kohe. See on ettevõtjatele valus ja ühiskonnas kirgi küttev teema. Ent selle vaiba alla lükkamine ei lahenda probleemi, vaid ainult süvendab seda. Ei maksa lasta ennast uinutada majanduse suhteliselt heast hetkeseisust. Praegusel heaolu kasvul on pidur peal, me justkui vajutataks pidurit ja gaasi korraga. Kvootide kaotamine oleks tööjõupuuduse vähendamise kõige kiirem lahendus, kuid mitte ainus.