Pandikirjad kui võlakirjaturu alustala

Eesti võlakirjaturg on õhuke. Edasiseks arenguks on vaja tugevat impulssi, millele saaks tugineda turu edasine mitmekülgne areng.

Kahtlemata peaks tegemist olema sellise võlainstrumendiga, mis suudaks nii riskitasemelt kui ka likviidsuselt vabalt konkureerida riigivõlakirjadega, peaks vastu ka kõige karmimas finantskriisis ning millel oleks rahvusvaheliste reitinguagentuuride krediidireitingud.

Eesti finantsturu väiksuse tõttu peab selline instrument olema atraktiivne ja üheselt mõistetav ka rahvusvahelistele professionaalsetele investoritele. Samuti peab emitentidel olema äriliselt otstarbekas seda esmasturul järjepidevalt pakkuda erinevate tähtaegadega lõikes.

Mis see pandikiri on?

Sellistele kriteeriumitele vastavat võlainstrumenti ei olegi nii lihtne leida. Tihitipeale on täitmata mõni või lausa mitu eeltoodud eeldust. Kõige suurem potentsiaal on pandikirjadel (covered bonds), mis lisab aga omakorda eelduste nimekirja veel ühe nõude – seaduse olemasolu.

Pandikirja korral on tegemist panga emiteeritava võlakirjaga, mille tagatiseks on panga kinnisvara tagatisel väljastatud laenud. See tähendab, et investori nõuded on kahekordselt tagatud. Need on tagatud nõudega emitendi ehk panga vastu ning nõudega pandikirjade tagatiseks olevatest laenulepingutest tulenevate nõuetega laenusaajate vastu.

Selline nn kahekordne tagatis koos pandikirjade seadusest tuleneva kaitsega maandab investorite riske pandkirjade investeerimisel ja tagab investorite kaitse panga maksejõuetuse korral. Need asjaolud viivad pandikirjad investorite silmis tihtipeale riigivõlakirjade ligilähedasele riskitasemele. Eestis pandikirju puudutav seadusandlus veel puudub, aga töö selles suunas käib.

Pandikirjade investorite seas domineerivad tavaliselt need, kes hoiavad positsioone lõpptähtajani. Turu suuruse poolest on Euroopas suurimad Taani, Saksamaa, Prantsusmaa, Hispaania ja Rootsi. Nii Eesti kui ka Baltikumi vastav turg kokku oleks Euroopa üks väikseim, konkureerides potentsiaalselt Ungari ja Slovakiaga.

Eestis võiks näiteks pandikirjade soetamiseks olla huvitatud kohalikud pensionifondid, kindlustusseltsid, kuid ka teatud tingimustel teised pangad. Kuigi Euroopa turu kontekstis on standardne esmasemissiooni suurus, 500 miljonit eurot, Eesti kontekstis ülisuur, siis teisalt on investoritel jällegi huvi riskantsemate piirkondade vastu suurem.

Sobivad EKP tagatiseks

Pandikirjade süsteemset tähtsust näitab ka asjaolu, et teiste seas on pandikirju oma varaostukavade raames ostmas Euroopa Keskpank (EKP). Täiendavast nõudlusest on kahtlemata võitnud ka kõik emitendid. Kuna EKP turuosa pandikirjade turul küündib tänaseks juba julget üle ühe kolmandiku, siis tähendab see, et EKP jääb veel pikaks ajaks väga oluliseks investoriks pandikirjade turul. Sellest saaksid potentsiaalselt osa ka Eesti emitendid.

Pankadele pakuvad pandikirjad võimalust kaasata soodsatel tingimustel – veidi alla poolte emissioonide on negatiivse tootlusega – keskmise ja pikaajalise tähtajaga ressurssi. See on oluline nii varade ja kohustuste tähtaegade juhtimisel kui ka ressursibaasi mitmekesistamisel nii investorite kui ka instrumentide lõikes.

Kuna pandikirjad on kasutatavad tagatisena Euroopa Keskpanga rahapoliitiliste operatsioonide raames, siis see loob täiendavaid võimalusi pankadele likviidsuse juhtimisel. Äärmiselt oluline on siin aga see, et pandikirjade turg jäi toimima nii globaalsele finantskriisi kui Euroopa võlakriisi ajal ning võimaldas pankadel juurdepääsu kapitaliturule.

Euroopa võlakriisi jooksul oli isegi periood, kus mõnes riigis suutsid pandikirjade emitendid kaasata vahendeid kapitaliturul soodsamalt kui kriisiga võitlevad riigid.