Puidurafineerimistehast on Eestile vaja

Mets on kallis vara kõikide eestimaalaste jaoks. Seda nii majandusliku, loodusliku kui ka kultuurilise ressursina. Nii on meie parimates huvides, et küpse metsa eest makstaks õiglast hinda. Eestis on 104 000 ja Lätis 127 000 metsaomanikku – koos perekondadega üle poole miljoni inimese.

Praegu ei teeni nad metsa eest samaväärset tulu kui Soome või Rootsi metsaomanikud. Nimelt arvestatakse imporditud toorme hinna sisse transpordist põhjustatud lisakulu – kõigepealt veokitega sadamatesse, seejärel laevaga Baltikumi rannikult Skandinaavia sadamatesse ning lõpuks veokitega Põhjamaade sadamatest tehastesse. Meie regioonist veetakse praegu Skandinaaviasse 7,7 miljonit kuupmeetrit aastas tehasele sobivat tooret ehk paberi- või hakkepuitu, millele Eestis kasutust pole. See ületab kavandatavale tehasele sobiliku toorme kogust kaks korda. Nii kannatab erametsaomanike, kuid ka teiste kaasmaalaste rahakott, sest ka Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK) teenib sama sortimendi müügist sama koguse juures vähem tulu kui Soome või Rootsi maksumaksja.

Praeguse tarneahela mõjul toimub Eesti teedel ulatuslikum rööprähklemine, kui seda tegelikult vajalik oleks. Maksumaksja parimates huvides on piirata liikluskoormust, mis vähendaks veokite liiklemisest põhjustatud süsihappegaasi emissiooni ja kulutusi infrastruktuuri hooldusele. Rakendusuuringute keskuse CentAR analüütikud järeldasid, et tehase rajamine vähendaks hakke- ja paberipuidu transpordiks kuluvate sõidukilomeetrite hulka Eesti teedel 12,5 protsendi võrra.

Käitume nagu banaanivabariik ja meie metsaomanikud toidavad Rootsi ja Soome heaoluühiskonda, selle asemel tuleks puidu väärindamine tuua kodumaale. Sellega kaasneks kõrgtehnoloogilise ja teadmusmahuka tööstusklastri areng. Nutika töö eeldus pole vaid targad inimesed, ettevõtteid läheb samuti tarvis.

Tehase idee toimiks ka raiemahu vähenemisel

Tehase asukoht Suur-Emajõe piirkonnas raudtee lähedal tagaks sõltumatuse Eesti raiemahust. Väiksema raiemahuga perioodil kasvaks toorme import Lätist, Leedust ja Valgevenest. Lähtuvalt Eesti puistute vanuselisest struktuurist võib raiemahu langust eeldada perioodil 2030–2040. Riigi parimates huvides on see, et metsaomanike tulutaseme stabiilsus saaks võimalikult vähe kannatada ka madalama raiemahuga perioodidel. Puidurafineerimistehase olemasolu korral teeniks Eesti metsaomanik võrreldes praegusega kõrgemat hinda paberipuidu eest, mis mõnevõrra pehmendaks väiksema raiemahuga perioodil paratamatult vähenevat tulu.

Kindel on, et investorid ei rahasta ega raja keskkonda saastavat tehast. Rajamise otsust ei ole tehtud. Riiklik analüüsietapp on alles algamas, selle eesmärk ongi uurida tehase rajamise võimalikkust. Lõpliku otsuse saab teha pärast uuringutulemuste selgumist. Praegu on keskkonnamõjudega seotud andmestik kasin ning seda objektiivsetel põhjustel. Riigi eriplaneeringu protsess pole stardipakult edasi liikunud, sest riik komplekteerib alles oma meeskonda. Pärast seda alustab rahandusministeerium planeeringu sisuliste tööetappidega, millega kaasnevad muu hulgas nii keskkonnamõjude hindamine kui ka keskkonnamõjude strateegiline hindamine.

Kokku on etappe neli. Iga etapp päädib 60 päeva pikkuse avaliku väljapanekuga, kus tutvustatakse uurimistöö tulemusi, korraldatakse seminare ning antakse kogu eelinfo selleks, et huvirühmad võimalikult konstruktiivset tagasisidet saaks pakkuda. Järgneb võrdlev analüüs, kus ka kõige kriitilisemaid argumente kõrvutatakse uuringutest ja eksperthinnangutest saadud infoga. Täpne asukoht Suur-Emajõe ümbruses leitakse kriteeriumite kogumi võrdleva analüüsi tulemusena, kus kõrvutatakse nii inim- kui ka looduskeskkonna vajadusi.

Võimalikud ohud veestikule, õhustikule ja transpordile tuleb põhjalikult läbi arvutada ning leida tehnoloogia abil parimad lahendused riskide maandamiseks. Samamoodi tuleb prognoosida ja hinnata, millised on kõikvõimalikud ootamatud eriolukordade stsenaariumid. Uurimine ja mõjude hindamine on riigi eriplaneeringu kohustuslik osa, mille korraldab Eesti riik.

Praegu oleme saanud teha vaid ettevalmistustöid, mida riigi eriplaneeringu protsessi kulg ei pidurda. Jaanuaris avalikustasime RMKga läbirääkimistel oleva kavatsuste protokolli eesmärgi. Kavatsuste protokolli puhul pole tegu lepingu ega eellepinguga. Tegu on põhimõttelise kokkuleppega, kus üks pool väljendab soovi sõlmida tulevikus pikaajaline tarneleping ning teine pool kinnitab tahet paberipuitu turuhinnaga müüa. Est-For Investi jaoks on tegu olulise kinnitusega, mis demonstreerib rahvusvahelistele pankadele, et Eesti suurim metsaomanik on põhimõtteliselt valmis müüma 12,5 protsenti oma aastasest toodangust puidurafineerimistehasele, juhul kui tegu on RMK jaoks atraktiivse tehinguga. RMK kui võimaliku müüja huvides on paberipuidu turuhinna stabiliseerimine võimalikult kõrgel tasemel. Nii soovib riigimetsa esindaja tihendada konkurentsi kõikides sortimentides. Sarnaseid läbirääkimisi kavatseme pidada kõigi suuremate metsaomanikega nii Eestis kui ka Lätis.

Vaja on kvaliteetset infot

Tehase vajaduste sobitamine ühiskondlike ootuste ja keskkonnanõuetega eeldab infot. Puiduväärindamise tehnoloogiad on viimase 15 aastaga teinud suure arenguhüppe. Seda enam pole võimalik võrrelda 1938. aastal Kehrasse ehitatud tselluloositehast kaasaegsete tööstustega. Tollal toodeti Eestis auruvedureid ning modernseks peeti kivisöega köetavaid elamuid. Aeg on edasi läinud. Tänapäeval on keskkonnamõju prioriteet. Uuringutulemuste selgumisel võrreldakse maailma tipptehnoloogiaid ning otsitakse sobivaid lahendusi vastavalt võimalike asukohtade keskkonnatingimustele. Tehas rajatakse vaid siis, kui tehnoloogia vastab valitud asukohta sobivatele ja keskkonnanormidega ettenähtud tingimustele.

Nagu ütles president Lennart Meri – õigete otsuste langetamisel ei ole määrav informatsiooni hulk, vaid selle kvaliteet. Kvantitatiivses koguses on infot juba praegu omajagu. Kvaliteetset infot napib. Oleme veendunud, et Eesti metsa ja puitu tuleb väärindada Eestis ja puidurafineerimistehast on Eestile vaja.

Kas tehast oleks võimalik tänase tehnoloogia juures Eestisse ehitada nii, et keskkond ei kannataks? Seda me ei tea, kuid just sellele tulebki riigi eriplaneeringu tulemusel vastus leida. Meie siiras soov on rajada kaasaegne ja keskkonnasõbralik tehas, mis varustaks tulevikus biotoodetega nii tekstiili-, auto-, kosmeetika- kui ka ravimitööstust ning rikastaks ülikoolilinna innovaatilise erasektori partneri näol. Ootame ära kahe-kolme aasta jooksul tehtavate uuringute tulemused, mis annavad tehase rajamise üle otsustamiseks parimad võimalikud andmed. Teistmoodi õige otsuseni jõuda ei saa.

Autor: Margus Kohava