Oskustega töötajad on otsas

Samale tulemusele jõuavad teisedki suured uuringufirmad ja Maailma Majandusfoorum. Tööturul valitseb kummaline situatsioon, kus tehnoloogia arengu kõrval kasvab pidevalt ka tööjõudefitsiit, eriti hinnas on mõistagi kogemustega spetsialistid ja oskustöölised. Neil on aga enamasti hästitasustatud töökoht olemas, seega ei jää tööandjatel muud üle, kui keskenduda olemasolevate inimeste arendamisele või palgata sobivate eeldustega inimesi ja nad ise välja koolitada.

Eelnimetatud uuring toob välja tõsiasja, mis teeb nii mõnelgi Eesti tööandjal meele mõruks. Nimelt on Soomet mitu aastat räsinud majanduse madalseis lõplikult seljatatud ning lootust, et Eesti inimesed seal tööta jäävad ja saba jalge vahel koju tulevad, enam pole. Loomulikult tullakse Eestisse ka tagasi, aga teistel põhjustel, näiteks on lastel kätte jõudnud kooliiga. Töö ja palga pärast on kasulikum Soome jääda. Üksikud valdkonnad küll kiratsevad, aga rohkem on neid, mis kasvavad. Lisaks IT-, rahanduse- ja kinnisvarasektorile otsitakse Soomes taas ka ehitajaid.

Lahetaguse maa kõrval jagub keeli oskavatele inimestele tööd ka mujal, näiteks Saksamaalgi ollakse hoogsas värbamismeeleolus ning optimismi jagub ka Norras, Iirimaal ja Suurbritannias. Seega on konkurents tööjõule tihe ja eeldab tööandjatelt nii korralikku pingutust kui nutikust, sest töötajate järjekorda ukse taga pole. Vähe sellest, et järjekorda pole, tihti ei leita vajalike oskustega inimest isegi siis, kui värbamisse panustatakse aega ja raha ning pakutav motivatsioonipakett on korralik. Sobivaid kandidaate lihtsalt pole.

Kõige olulisem on õppimisvõime

Spetsialistide puuduse põhjuseks pole üksnes minejatele avatud ja tulijatele suletud piirid, vaid tööturul vajalike oskuste peadpööritavalt kiire muutus. Uusi ameteid on ajaloo vältel ikka tulnud ja läinud, aga nende sisuline eluiga pole olnud kunagi nii lühike kui praegu. Nii mõnigi äsja ülikooli lõpetanu tõdeb, et esmakursusel õpetatu on eilne päev. Täna oodatakse personalijuhilt, IT-spetsialistilt ja tootmisoperaatorilt hoopis teisi oskusi kui viis aastat tagasi, enimnõutud on aga erinevate erialade ja oskuste kombinatsioon.

Mida sellest teadmisest õppida? Ikka seda, et oskuste asemel või nende kõrval tuleb palgata eelduseid. Tõsi, ettevõtete juhtide ja omanike arusaamu selles küsimuses on keerukas muuta, sest kes ei tahaks n-ö valmislahendust ehk inimest, kes on valmis esimesest tööpäevast kõiki vajalikke rolle täitma. Paraku on sellisel värbamisel kaks ohtu - esiteks oht üle maksta, sest konkurents oskustööjõu järele on tihe ning teiseks oht, et töötaja loob küll koheselt väärtust, aga ei suuda pikas plaanis ajaga kaasas käia kui oskused ja omadused pole vastavuses õppimis- ja kohanemisvõimega. Oskused on tähtsad, aga potentsiaal veel tähtsam. Muutuvas töömaailmas hinnatakse eelkõige isiksust ning arenemisvõimet ning alles seejärel vaadatakse, mida inimene juba oskab.