Salatsemine tapab ettevõtete arengu

Kas ja kui kiivalt ning milliste vahenditega kaitsta ettevõtete “privaatsust“ ehk ärisaladust? Kas liigne kontrollipüüd võib ettevõtte tulemuslikkust hoopis takistada?

Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas on viimase 15 aasta jooksul kaitstud ligi 3000 bakalaureuse- ja magistritööd. Neist suurem osa on tehtud ettevõttemajanduse suunal (turundus, juhtimine, rahandus, arvestus jm), mis tähendab seda, et lõputööd on valminud koostöös ettevõtetega. Ettevõtted on andnud loa analüüsida mõnd aspekti nende tegevusest ning seeläbi saanud teadmisi ja uusi ideid, mida kasutada ära ettevõtte arendamiseks. Ülikooli poolt vaadates on see ka üks paremaid mooduseid praktilisema ja aktuaalsete probleemidega tegeleva kõrghariduse pakkumiseks. Ent igal aastal, osaledes lõputööde kaitsmiskomisjoni töös või puutudes kokku lõputööde koostamisega näeme tööde hulgas neid, millele autor on ettevõtte soovil palunud rakendada avaldamispiirangut, tihti koos kinnise kaitsmisprotseduuriga.

Aastatel 2003-2018 Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas kaitstud lõputöödest on 210 tööd piiratud avaldamisega ehk nn kinnised tööd. Bakalaureusetöödest on avaldamispiiranguga töid suhteliselt tühine osa, kuid magistritöödest on juba üsna märkimisväärne hulk avaldamispiiranguga. Näiteks Ettevõtluse ning tehnoloogia juhtimise õppekava töödest pole teatud aja jooksul avalikult kättesaadav ligi viiendik. Strateegilise juhtimise õppekava lõpetajad (peamiselt omanikud, tippjuhid ja -spetsialistid) näivad tegelevat oma lõputöödes aga niivõrd salapäraste teemadega, et kinniseks on kuulutatud lausa veerand selles programmis kaitstavatest lõputöödest.

Peamine põhjus, miks ettevõtted soovivad piirata uurimustööde avalikku kättesaadavust, on ärisaladus. Ärisaladuse all mõistetakse üldiselt teavet äritegevuse kohta, mille avaldamine võib kahjustada ettevõtja huve. Seega, leidub päris palju ettevõtteid, kelle hinnangul kasutatakse lõputööde koostamisel konfidentsiaalset informatsiooni, mille avalikuks tulek võib kahjustada äritegevust. Kõige tavalisem tähtajaline piirang lõputöödele on 3-5 aastat, kuid vaatlusalusest 210 tööst enam kui pooltele kehtib lausa tähtajatu avaldamispiirang. Need on tööd, mida kõrvalised isikud ning ka uued üliõpilased ei saa iialgi lugeda ega nendest õppida.

Kõige kriitilisem valdkond, kus soovitakse teavet endale hoida ja mitte teistega jagada, on turundus. Tööd, mis käsitlevad turundusstrateegiate kujundamist, erinevate turunduskanalite kasutamist ja klientide lojaalsuse kujundamist näivad sisaldavat teavet, mida on ettevõtete hinnangul vaja varjata ajast-aega ja igavesti. Arvestades seda, milline on olnud areng turundusvaldkonnas, tundub kummaline kui mitte paranoiline, et veel tänagi ei saa huviline tutvuda näiteks 2005. aastal kirjutatud tööga suhteturunduse teemal.

Huvitaval kombel on paljude ettevõtete jaoks ärisaladus töötajate töörahulolu või tööjõu voolavusega seonduvad teemad. Isegi kui uuritakse näiteks töötajate subjektiivset hinnangut enda tulemuslikkusele, toomata välja sooritust puudutavaid objektiivseid näitajaid, on ettevõte soovinud töö kuulutada tähtajatult kinniseks. Ehk oleks otstarbekam suunata energia võimalike kriitiliste tulemuste varjamise asemel sellele, kuidas kasvatada töötajate rahulolu, pühendumist ja lojaalsust ettevõtte suhtes?

Leidub ka ettevõtteid, kes ei luba lõputöödes avaldada näiteks ettevõtte käivet või töötajate arvu või tuua töös ära struktuurijoonist, kuna tegemist on tundliku informatsiooniga. Olgu, tuleb leppida, sest lõputöö vajab tegemist ja kaitsmist.

Kahtlemata on nn kinniste tööde hulgas neid, mille puhul pikk avaldamispiirang on õigustatud, kuid siiski tundub, et tihti tehakse ettevõttepoolne otsus liiga kergekäeliselt. Kui ettevõte otsustab informatsiooni levikut piirata, siis kahjuks seab ta sellega piirangu ka teoreetiliste kontseptsioonide ja metodoloogiliste uuenduste levikule. Selliste juhtude puhul on näha, kuidas edasipüüdlikul noorel on kahju sellest, et tema suure hoole ja vaevaga tehtud töö kõlapind jääb ahtaks – neid töid ei saa kunagi esitada teaduskonkurssidele või ette kanda konverentsidel. Teisalt ei saa ka järgmine sarnasel teemal kirjutaja eelnevalt tehtut edasi arendada. Nii talitades kängitseme teemavaldkonna arengut.

Avatus sisaldab riske, kuid valmiduseta riskida riskime kaotada midagi palju enamat kui maine või tänase päeva turuosa.