Suvine kodutöö teadlastele ja ettevõtjatele

Eesti majandusel läheb praegu numbrilisi näitajaid vaadates paremini kui kunagi varem. Samas on makroökonoomilistest numbritest olulisem Eesti majanduse struktuur ning selle vastupanuvõime võimalike kriiside korral. Pikas vaates on oluline, kuidas suudame inimestele, kes siin elavad, tagada väärika töö erinevatel sissetuleku tasemetel ning sedakaudu inimväärse äraelamise – teisisõnu, kuidas kasv oleks võimalikult laiapõhjaline ja jõuaks võimalikult paljudesse Eestimaa peredesse parema elujärje kaudu. See on otsustava tähendusega väikesearvulise, kahanema kalduva rahvastikuga riigile nagu Eesti, mis peab kestma jäämiseks tagama oma keele ja kultuuri säilimise.

Selleks, et võimaldada inimväärset elu Eestis kõigile ühiskonna liikmetele ja tagada nii eesti keele ja kultuuri säilimine, tuleb kindlustada meie majanduse jätkusuutlik areng. See on kahtlemata keerukas teema, kus nii õigeid kui ka valesid vastuseid on palju ja enamasti selgub tõde praktika käigus. Samas oleks siiski tark õppida näidetest, mille töökindlust on kusagil maailmas juba tõestatud. Üks niisugune valdkond on teaduse ja majanduse koostöö, kus Eestil on praegust seisu vaadates tublisti arenguruumi.

Minnes vastu nii ühiskonda kui ka meie majanduse struktuuri paratamatult ees ootavatele muutustele, vajame vastupidavust. Just teaduse ja majanduse koostöö ning suhe on üks määrav osa ühiskonna struktuurse tugevuse määramisel. Majandusteadlased on leidnud, et kui teadus ja ettevõtlus on suunatud samade eesmärkide saavutamisele, on tugevam ja kriisidele vastupidavamad nii majandus kui ka ühiskonna sotsiaalne areng.

Ka innovatsiooniuurijad kinnitavad, et teadlased peavad seni prevaleerinud valitsus-tööstus suhtesse vähemalt võrdse partnerina juurde astuma. Eesti arengumudelis, nagu ka Euroopas laiemalt, on majandus arenenud riiklikest kammitsatest ja visioonidest suhteliselt vabana ja hea ongi – küll aga on endiselt Eesti teadusel Eesti ettevõtete arengus liiga väike roll.

Riigi kodanike heaolu maksimeerib see, kui kodumaised ettevõtted ja teadlased suudavad üheskoos kapitaliseerida kodumaiste teadlaste intellektuaalset omandit, jäädes samal ajal avatuks ka välistele võimalustele. Teisisõnu, kas Eesti ülikoolides ja teaduses loodavad teadmised õnnestub labaselt öeldes Eesti majanduses ekspordisuutlikesse toodetesse ja teenustesse üle kanda ja arendada.

Tulemuslikku koostööd ei taga aga riiklik juhtimine, vaid alt-üles liikuv innovatsioon. Innovatsioon, mis algab rohujuure tasandilt – igast professionaalist, eksperdist, üksikisikust.

Kuigi meil võib tekkida tahtmine struktuurset tugevust saavutada riiklikult valitud eelisarendatavate teadus- ja majandussektorite kaudu, siis ei tasu unustada, et elame kompleksses sotsiaalses süsteemis, kus ülalt-alla juhtimine ei ole võimeline tekitama rohujuuretasandil innovatsiooni. Tegelikud tulemused võivad osutuda hoopis vastupidisteks sellele, mida ootasime. Väikese ressursiga ei tohi panna ruletilaual kogu oma investeerimisvõimet paarile numbrile. Me ei suuda kunagi nii keerulises süsteemis teha teadlikult kõige õigemaid valikuid.

Riik saab teadusele ja majandusele kaasa aidata keskkonna loomisel (nt innovatsiooniosakud, Archimedese programm, "nutika spetsialiseerumise rakendusuuringud"), kuid suurim kohustus on ikkagi teadlastel ja ettevõtjatel endil. Samas ei ole seda kasvu võimendavat koostööd nende kahe maailma vahel Eestis seni paraku tekkinud.

Siinkohal teengi ettepaneku nii ettevõtjatele kui ka teadlastele: otsime aktiivselt kokkupuutepunkte, võimalusi luua koostööst midagi uut, kaasates tulevast tööjõudu – tudengeid. Kestva arengu tagamiseks on vajalik saavutada laiapõhjaline kontaktivõrgustik koolide, ülikoolide ning Eesti ettevõtete ja neid koondavate organisatsioonide vahel. Sellise aktiivse suhtluse saavutamine võimustab indiviide ning võimaldab luua alt-üles juhitud innovaatilisi lahendusi. Inspireeriv näide võiks olla vägagi toimiv suhetevõrgustik Stanfordi Ülikooli ja Silicon Valley ettevõtjate kogukonna vahel. Eesti on väike, siinne teaduskogukond ja ettevõtluskogukond on mastaabilt toodud näitest vast väiksemadki – meil oleks sarnase elusa ja toimiva võrgustiku loomisest võita väga palju.

Teaduse ja majanduse lähendamisel ei ole ühte võluvitsa – ent ka pelgalt koostööst rääkimine neid kokku ei vii. Kutsun üles kõiki, kes loovad oma valimisprogramme ja manifeste, mõtlema teaduse ja majanduse sünkrooni "nügimise" peale. Nii Eesti ülikoolid kui ka teised teadusasutused, tööandjad ja ettevõtjad – peame kõik selleks valmis olema.

Teadlased saavad omalt poolt astuda majandussfäärile lähemale, pöörates näo teadussaavutustelt senisest enam igapäevase õpetamise poole. Tööandjatena saame kõik kulutada mõned tunnid aastas, et õpetada ja inspireerida tudengeid. Mida rohkem suudavad tipptegijad nii teadlaskonna kui ka kapitalistide seas võtta aega tudengite jaoks, seda parem. Anname külalistunde ja -loenguid, leiame võimalusi oma tegevuse tutvustamiseks. Tööandjatena peame leidma viise, kuidas toetada ülikoole endale vajaliku tööjõu koolitamisel: räägime kaasa õppekavade koostamisel, pakume välja läbimõeldud praktikaprogramme ja kaasame tudengeid ka muul moel oma igapäevatöösse.

Need on mõtted seemneks – iga ettevõtja ja teadlane tegelikult teab, milline lisaväärtus võiks ka neile personaalselt sellest koostööst tekkida, lisaks kogu ühiskonnale hüvanguks tekkivale kasule. Seega – head ettevõtjad ja teadlaskond, võtame suvel veidi aega mõtteharjutuseks, kuidas leida omavahelisi koostöökohti ja neid ka reaalselt ellu rakendada. Siis istume maha ja lepime kokku konkreetsed tegevused. Kas olete huvitatud?

Kui jah, siis anna tagasisidet – [email protected] ja ma luban, et see pall maha ei kuku.