Kes juhib ettvõtlusvedurit? Ja kuhu?

Palju võetakse sõna teemal, et Eesti arenguvedur on ettevõtja, sest ettevõtlus on valdkond, mis pakub tööd, kaasab inimesi, loob väärtust, teenib maksuraha, paneb aluse arenguks, on tagatiseks elatustaseme tõusule jne. Kui poleks ettevõtjat, siis ühiskondlikku ressurssi ei akumuleeritaks, ei tekiks tootlikke lahendusi, me ei teaks midagi elu edasiviivast innovatsioonist ja meil poleks mingeid väljavaateid jõuda rikaste rahvaste hulka.

Need inimesed riskivad oma vara, aja ja energiaga, et kõrvaldada turu kitsaskohti ja luua uusi väärtusi – lahendusi, mis muudavad elujärge paremaks, toovad riiki raha ja laovad vundamenti üha uuteks majandusvallutusteks.

Kuid kas lisaks arenguvedurile on meil olemas ka rong ehk siis see majandussotsiaalne mehhanism, mida arenguvedurist ettevõtja liikuma paneb?

Ettevõtlusega on Eestis tänases mõttes aktiivselt tegeletud sellest ajast peale, kui 1980ndate lõpus käsumajandusest turumajandusse kulgema hakati. Aktiivsed inimesed on loonud ettevõtteid, neid likvideerinud, projekte käivitanud ja lõpetanud, kinnisvara ehitanud ja seda lammutanud. On loodud töökohti, on neid ka likvideeritud, on võetud laene ja teenitud kasumeid, on ka pankrotti mindud ning võlgu jäädud. Kas me oleme jõudnud uuele kvalitatiivsele majandustasemele? Kas ettevõtjad on liikuma tõmmanud kogu ühiskonna ehk rongi?

Elame täna paremini kui mõni aastakümme tagasi. Suure osa eestimaalaste puhul on see kindlasti nii. Tarbime hommikust õhtuni tooteid ja teenuseid, millest veerand sajandit tagasi unistadagi ei osanud.

Teisalt on meie majandusruumis akumuleerunud suur laenukoormus ja just laenude toetava mõju tõttu olemegi suutnud hakata läänelikku heaolu tarbima sedavõrd kiiresti ja sedavõrd suures mahus.

Eesti majandus on paarikümne aasta jooksul kasutanud palju võõrast raha, et tarbida ja elada. Selle protsessi käigus on leidnud tegevust paljud ettevõtjad ning teeninud oma palga välja suur arv töötajaid. See on positiivne. Samas ei ole just eriline kunsttükk võtta endale kiirlaen ja selle arvel ennast mõnda aega hästi tunda.

Kas oleme senist laenuraha kasutanud selliselt, et meil on loodud süsteem, mis ka laenuraha kahanemise ja laenutingimuste karmistumise tingimustes hakkama saab? Seda saame teada, kui olud on reaalselt muutunud.

Nii palju, kui on ettevõtjaid, on ka erinevaid ettevõtjaid. Sugugi mitte kõik ei osale laenumulli kütmises või ei saa sellest osa. On neid, kes väga konservatiivselt majandades edukat eksporti arendavad ja riiki värsket lisakapitali välja teenivad. On ka teistsuguseid.

Vaatad Eestis ringi. Üks ettevõtja pandib oma maja ja kogu isikliku vara, ostab tootmisliini, teeb ületunde, pakub paljudele tööd, otsib turu ja müüb oma toote välismaale, toob riiki raha, maksab makse, arendab majandust. On tööandjana eetiline. On tegija. On kindlasti esiletõstmist vääriv isik.

Teine ettevõtja. Saab tutvuse kaudu avaliku sektori tellimusi, sisuliselt keerutab maksuraha, üht-teist teeb selle eest, kuid sageli jäävad ka võlad üles ning tekivad pankrotid, mis ettevõtjale mõnikord võib olla lihtsalt koolitunniks, aga rongis kaasasõitjatele ei pruugi selle koolituse kinni maksmine sugugi meeldiv olla. Kas selliseid ettevõtjaid me tahtsimegi?

Meil on arenguveduritest ettevõtjad, kuid kes neid ronge juhivad? Kas Part Piilu? Kas rongijuhid on ikka ärkvel või on magama jäänud? Kas suund on õige? Kas sõidukiirus on õige? Äkki on nii, et reisijad sooviksid sõita külla Jürile, kuid rong läheb üldse hoopis Viluverre? Kes vastutab reisijate ees?

Meil on Eestis palju aktiivseid ettevõtjatest arenguvedureid, kuid laiemas plaanis on suhteliselt ebaselge see, mida nad täpselt veavad ja kuhu nad veavad. Vedamine ei saa olla eesmärk omaette, kui pole kindel, kas tehakse ikkagi õiget asja ja seda viisil, mis meile kõigile pikemas perspektiivis kasu toob. Ettevõtlusaktiivsus ei pruugi alati olla hea. Näiteks siis, kui see on suunatud lühiajalise kasumi teenimisele ja selle arvel pikema perspektiivi väljavaadetele kriipsu peale tõmbamisele.

Selge on see, et meie riigist saab asja siis, kui me tegutseme kõik enam-vähem ühes suunas, õigel viisil ja ühiselt kokkulepitud eesmärkide nimel. Praegu selles veel nii kindel olla ei saa ning arutelu selles üle ei toimu. Mõtlemine piirdub sellega, et hea, kui keegi on aktiivne, siis järelikult on kõik korras. Samas on see aga väga küüniline järeldus.

Ehk hakkaks otsima vastuseid ka neile küsimustele, kus vastused üheselt selged ei ole.