Head aega, maksuplaneerimine?

Rahandusministeerium saatis selle aasta kevadel kooskõlastusringile tulumaksuseaduse muudatused, millega kehtestatakse täiendavad reeglid maksudest kõrvalehoidumise vastu võitlemiseks.

Tegemist on Euroopa Liidu direktiivi ülevõtmisega ning muudatused planeeritakse jõustada alates 2019. aastast. Füüsilisi isikuid puudutab eelkõige uus üldine kuritarvituse vastane säte.

Planeeritavate muudatuste kohaselt lisatakse uus säte tulumaksuseaduse algusesse, mis sisuliselt tähendab seda, et see kehtib kogu tulumaksuseaduse puhul.

Selle sätte kohaselt ei võeta tulumaksuga maksustamisel arvesse tehinguid, mille üks põhieesmärk on saada maksueelis, mis on vastuolus kohaldatava maksuõiguse või välislepingu sisu või eesmärgiga, ega ole kõiki asjasse puutuvaid fakte ja asjaolusid arvesse võttes tegelik. Tehinguid ei peeta tegelikuks, kui need ei ole loodud reaalsetel ärilistel põhjustel, mis kajastavad tegelikku majanduslikku sisu.

Samuti lisatakse tulumaksuseadusesse säte, mille kohaselt maksustatakse tulumaksuga summa, mille füüsiline isik oleks tuluna saanud, kui oleks puudunud tehing, mille üks põhieesmärk oli saada maksueelis.

Seaduse seletuskirjas toodud näite kohaselt võib uue sätte alusel maksustada tulumaksuga osaluse müügist saadud kasu, kui füüsiline isik teeb vahetult enne aktsiate või osade müüki nende samade aktsiate või osadega mitterahalise sissemakse äriühingusse, mis kuulub samale füüsilisele isikule.

Seletuskirja kohaselt on sellise tehingu üks põhieesmärk saada maksueelis ning tehingu tegelik majanduslik sisu on füüsilise isiku osaluse võõrandamine. Aga kas ikka alati on?

Kirjeldatud praktika on Eestis üsna levinud mitmel põhjusel ning tuleneb ennekõike Eesti tulumaksuseaduse eripärast. Veelgi enam, see on läbi käinud riigikohtust (nn Hansapanga aktsiate müügi kaasused ja Sylvesteri kaasus) ja lõppenud maksumaksja võiduga.

Millegipärast soovitakse sellist tegevust nüüd hakata maksustama. Ei tahaks aga uskuda, et Euroopa Liidu direktiivi välja töötamisel (mis võetakse seadusemuudatusega sisuliselt sõna-sõnalt üle Eesti tulumaksuseadusesse) mõeldi niivõrd Eesti tulumaksuseaduse eripäradele.

Tekib küsimus, kas isik peab edaspidi hakkama tõesti käituma viisil, mis toob kaasa suurima maksukohustuse või on tal siiski lubatud kasutada seaduslikke võimalusi oma maksukoormuse vähendamiseks või edasilükkamiseks?

Seaduse seletuskirja lugedes tekib mulje, et inimene peab edaspidi hakkama ette nägema, mida ta teeb või mida elu toob viie, kümne või rohkema aasta pärast. Kui täpselt prognoosida ei suuda, jääb võimalus, et maksuhaldur tuleb ja maksustab näiteks aktsiate või osade müügist saadud tulu füüsilise isiku tasemel, kuigi tegelik müüja on äriühing.

Kui seletuskiri kirjeldab juba sellise tehingu maksustatavaks, siis võib tuua mitu samalaadset näidet maksuplaneerimise juhtudest, kus edaspidi on kartus, et maksuhaldur võib jõuda järeldusele, et tehingu tegelik majanduslik sisu on füüsilise isiku tulu realiseerimine, mis kuulub maksustamisele.

Näitena võib tuua äriühingu jagunemise, kui füüsilistest isikutest osanikel on äriühingu tuleviku kohta erinev arusaam. Ka siin võib maksuhaldur asuda seisukohale, et äriühingu oleks pidanud esmalt likvideerima, mis tooks kaasa likvideerimisjaotise maksustamise, ning pärast seda oleks pidanud iga osanik alustama uue äriga.

Teise levinud näitena võib tuua kinnisasja (nt korteri) paigutamise äriühingusse mitterahalise sissemaksena ja üüritulu teenimise äriühingule.

Kas ka siin valitseb oht, et maksuhaldur näeb seda füüsilise isiku tuluna, kuna maksukohustus lükatakse edasi?

Kuigi planeeritav uus reegel kehtib sarnaselt siseriiklike ja piiriüleste tehingute korral, võiks maksuhalduri huvi eelkõige olla rakendada seda agressiivsete piiriüleste maksuplaneerimiste olukordades, millele seletuskiri samuti õnneks viitab.

Seni on maksuhalduri huvi piiriüleste struktuuride puhul olnud üsna kesine, piirdudes peamiselt siirdehindade kontrollimisega.

Lõpetuseks, kui on soov maksustada iga-aastaselt ettevõtte kasumit tulumaksuga, siis peab tegema ideelise valiku traditsioonilise ja Eesti praeguse tulumaksusüsteemi vahel, mitte välja mõtlema asju nagu panditulumaks või proovima maksustada füüsilise isiku tehtud seaduslikke tehinguid.