Kolm ideed Eesti arenguks

Tõhus demokraatia peab eelkõige tagama vabad ja õiglased valimised. Sellega on meil üsna hästi, välja arvatud erakondade kinnised nimekirjad, mis tuleks asendada avatutega. Samuti peaks kasvatama kodanikkonna vastutuskultuuri, kasutades selleks regulaarselt rahvaküsitlusi, nagu näiteks Šveitsis.

Tõhus riigiaparaat on masin, mis viib poliitikute poliitilised otsused ellu elanikele parimal viisil. Innovatsioon kuulub tema arsenali mitte vähem kui erasektoris. Võib-olla rohkemgi. Tõhus riik kasutab ära infotehnoloogia uusimad lahendused. See aitab tõsta teenuste kvaliteeti ja lihtsust, vähendada bürokraatiat ja avalikus sektoris hõivatute arvu. Tõhus riik ei palka töötajaid juurde, vaid vastupidi, rakendab nii vähe inimressursse kui võimalik. Sest erasektoris on meil inimestest pidev puudus. Tõhusa riigi juhtivatel ametikohtadel (ma ei pea silmas poliitikuid) töötavad maailmatasemel spetsialistid.

Tõhus riigiaparaat ei koosne eraldi seisvatest ministeeriumidest, vaid see on üks ühtne üksus, kus ministeeriumid on sisuliselt osakonnad, mida saab vajadusel kergesti ümber formeerida. Riigiaparaadi organisatsioonilises tipus seisab apoliitiline peakantsler, kellele alluvad kantslerid. Kõik need ametikohad mehitatakse personalifirmade korraldatud konkursside abil.

Kokkuvõttes on tõhus riik kergelt paremale poole kaldu, aga mitte nii hullusti nagu Ameerika Ühendriigid või Šveits. Paremale tähendab seda, et inimesel on rohkem vabadusi ja kohustusi iseendaga hakkama saada. Segavaid faktoreid on vähem, ka toetusi pole ülemäära palju. Me ju eeldame, et meie inimesed muutuvad aasta-aastalt aina haritumaks ja targemaks, tervemaks ja tugevamaks. See tähendab, et peab kasvama meie iseseisev hakkamasaamise võime.

Ka seadusi ja regulatsioone ei tohi olla liiga palju, sest oleme ju mõistlikud inimesed. Üks vabaduse nurgakive on vabadus eksida ja sellest õppida.

Mahe Eesti ehk Organic Estonia on samal ajal nii majandus- ja keskkonnapoliitiline suund kui ka rahvusvaheline turundusrelv.

Selleks, et saaksime oma põllumajandus, metsa- ja tervisetooteid maailmas Organic Estonia kaubamärgi all müüa, ei pea kõik meie põllud ja metsad olema 100% mahedad. Juba 51% oleks piisav, et väita: enamik Eestist on mahe. Täna on meie põllumajandusmaadest mahe ligi 20%. Euroopas on kõrgem näitaja vaid Liechtensteinis ja Austrias. On paras aeg rääkida ühiskonnas see asi läbi ja võtta vastu protsessi kiirendav otsus. See aitab Eestil silma paista, parandab meie kuvandit (isegi põlevkivi kiuste) ja mis kõige tähtsam, aitab kaasa kõrgema lisandväärtusega ekspordile, mis omakorda aitab üldist jõukust kasvatada. Rääkimata sellest, et mida rohkem mahetooteid ise tarbime, seda tervemad oleme ning vähem riigi haigekassat kurname.

Ma ei taha öelda, et unustame teised ekspordisektorid ära. Kindlasti mitte. Aga suures ja kirjus maailmas silma paistmiseks ning läbilöömiseks on vaja konkreetset ja selget sõnumit. Organic Estonia sobib selleks suurepäraselt.

Toitu ei saa digitaliseerida ja mahetoodangul on selged piirid, kogu maailma sellega ära ei toida, see jääb jõukate privileegiks. See tähendab kõrgemaid hindu ja teenimisvõimalust meiesugusele riigile, kus puhast loodusressursi ühe inimese kohta on väga palju. Kliimamuutused mängivad siin meie kasuks.

Lisaks ärile ja keskkonnaalasele tegevusele pakub Mahe Eesti ka tööd teadusele. Toiduaine-, kosmeetika-, kodukeemia- ja ravimitööstuse ees laiub lõputu tööpõld.

Organic Estonia pluss e-Estonia oleks võimalik nurgakivi Eesti pikaajalisele kuvandiloomele maailmas. Mõlemad sobivad meile kui rusikas silmaauku: meil on palju puhast loodust ja palju kaasaegset nutikust. Tänases maailmas on see väikeriigi võidu retsept.

Aga siin on üks turunduslik nüanss. Kõik teavad, kes sai Nobeli või Oscari või kes tuli maailmameistriks. Kedagi ei huvita, kes teiseks või kolmandaks jäi. Me peame saama esimesteks. Siis oleme nähtaval ja meid võetakse kuulda, siis on meil autoriteeti ja meie tooteid usaldatakse.

Mittekasv terminina on veidi eksitav. Võib-olla oleks parem kasutada selle asemel „tasaarengut“. Pean eelkõige silmas, et meie majanduslik heaolu saab kasvada ka siis, kui meie endi arv ei kasva. Maailma ülerahvastatust ja sellest tulenevat probleemide laviini silmas pidades võiksime olla isegi uhked, et inimeste elu saab paremaks muutuda ka rahvaarvu mittekasvu tingimustes.

Võlusõnaks on siin muidugi nutikas eksport ja nutikas turism. Väikese riigina, kus on palju looduslikku ressurssi, on meil võimalik suures ja aina enam paisuvas maailmas väga hästi hakkama saada. Mis omakorda tähendab, et meie looduslik kapital on vähemalt sama tähtis kui meie inimkapital. Loodust peab hoidma ja kasvatama, peab väga täpselt välja mõõtma, missugune tööstus meile sobib ja missugune mitte.

Tasaarenguga leppimine on aus vaade peeglisse. Kõik süsteemid, mis on üles ehitatud kasvava rahvaarvu eeldustele, tuleb üle vaadata ja asendada adekvaatsetega. Näiteks pensionisüsteem.

Kui need ideed omavahel kokku siduda, siis kõigi kolme eesmärk on see, et koorem, mida meie inimesed ja loodus kandma peavad, oleks kerge. Tõhus riik on kerge oma kodanikele kanda, mahe Eesti on õrnem jalajälg keskkonnale, jätkusuutlik tasaareng on kerge kogu inimtsivilisatsiooni komplekssusele.