Teaduslepe ehk kuidas teadlased sõna said

Enamik erakondi võtsid leppega endale eesmärgi suurendada teadusrahastuse praeguselt 0,66% sisemajanduse koguproduktist 1 protsendile ning kõrgkoolide rektorid ja tööandjad lubasid omalt poolt raha otstarbekalt kasutada. Tore.

Aga vaadates ürituse järel avaldatud fotogaleriisid, sunnib küüniline meel küsima: mitu tulevast ministrit ja tegelikku otsustajat on pildil? Minu jaoks võtab leppe tõenäolise realiseerumiskiiruse kokku peaminister Jüri Ratase "Aktuaalsele Kaamerale" antud kommentaar: "Ma usun, et see hea sõna ja allkirja andmine garanteerib selle, et kui sõna antakse, siis tuleb sõna ka pidada." Usk ja lootus.

Lootust on antud varemgi ja rahastus on ka aasta-aastalt kasvanud, kuid mitte piisavas tempos, et jõuda ilusa ümmarguse 1 protsendini. Parlamendi viis erakonda, Rohelised ja Eesti 200 lubasid otsustava rahastustõuke koalitsiooni sattudes lõpuni viia aastaks 2022. EKRE leidis, et eesmärgid peaksid olema ambitsioonikamadki kui 1 protsent.

Tõepoolest, teaduslepe võiks olla ambitsioonikam, kuid mitte eesmärgilt, vaid ajastuselt. Leppe sõlmimisega oleks võinud oodata kuni lume sulamiseni, et sõlmida see strateegiliste portfellidega, mitte partei esimeestega, kelle mõjuvõim erakonnas sõltub kevadisest valimistulemusest. Kui lennatakse altpoolt latti, võivad lubadused kiiresti ununeda. Ei tohi unustada, et toetusreitingute säilitamine on siiski prioriteet, mis määrab kavatsuste elluviimise tegeliku tempo.

Valimistorm oleks pakkunud nii ülikoolidele kui ka ettevõtjatele aega kokku leppida, millised rakenduslikud erialad lisarahastust kõige enam vajavad. Praegune nelja punkti sisaldav lubadusdokument ei kaardista ära ettevõtjate reaalseid vajadusi ega ülikoolide võimalusi ettevõtjate soovidele vastu tulla.

Nii lubatakse ühiskondlikku leppe korras loopida kümneid lisamiljoneid projekti, kus hakatakse "müüri" ehitama kolmest erinevast otsast – olemata kindel, kas keskel kokku jõudes see üldse koos püsib.

Kui teadusrahastuse põhimõtted vajaksid kõrgkoolide ülest kooskõlastamist, et vältida juba mõne aasta eest "Okki raportis" tugevalt kritiseeritud erialade dubleerimist, siis peeglisse on põhjust vaadata ka ettevõtjatel. Talentide puudus tööturul, palgaralli ja aastaid pärsitud teadmiste siire akadeemiast majandusse on tekitanud olukorra, kus näiteks infotehnoloogia ettevõtted on kolimas Eestist ära soodsamasse majanduskliimasse.

Kokkuvõttes on sõlmitud teaduslepe olemuselt ambitsioonikas ja positiivset vaimu kandev üritus, kuid loodetavasti lisandub neljapunktilisele kondikavale oluliselt rohkem liha ning sellest saab sooritus.