Miks eelistada järgmise peaministrina Jüri Ratast?

Järgmisesse riigikokku kandideerivate erakondade esimeestest ja -naistest on kõige paremad eeldused peaministri töö tegemiseks Jüri Ratasel. Ning peaministrikandidaate saab ja peab valima ikkagi erakondade juhtide hulgast.

Tõsi, on ka neid, kes sooviksid, et peaministrit ja teisi ministreid tasuks otsida hoopis erakondadesse mittekuuluvate spetsialistide seast (mõnikord on sobiva peaministrina mainitud näiteks Indrek Neivelti). Kuid selline poliitikute poolt tulemuslepingu alusel tööle võetav valitsus ei saaks minu hinnangul hakkama. Poliitikas ei ole lahinguväljal üks sõdur, siin on tähtis meeskond, kellega koos välja lubatud poliitilisi muudatusi ellu viia. Poliitilised programmid ja tegevusplaanid sünnivad ikkagi erakonnas.

Just poliitilise meeskonna peale mõeldes on peaministri kvaliteedi kaalumisel olulise tähtsusega see, mil määral aktsepteeritakse erakonna esimeest oma partei siseselt vaieldamatu liidrina. Ehkki Jüri Ratas on minu hinnangul suurepäraselt hakkama saanud ka peaministri ametis, on tema märksa suurem saavutus see, kuidas temast on kahe aastaga kujunenud Keskerakonna vaieldamatu esinumber.

Pärast Savisaare kukutamist kaheldi palju, kas Ratas tuleb toime, kas erakonna erinevad tiivad aktsepteerivad teda. Kui viimaste kohalike valimiste eel veel toimuski erakonna lõhestamiskatseid (mille initsiaatorite seas oli ka erakonna eelmine esimees), siis seekordsetel valimistel ei pea Keskerakond enam kasutama ei ninasarviku- ega lõhetopiseid. Ratase peamise konkurendi, Kaja Kallase kohta paraku ei saa öelda, et ta oleks Reformierakonna liikmete seas kujunenud vaieldamatuks autoriteediks.

Tihti üritavad uued liidrid hakata erakonda enda järgi ümber kujundama liiga tormakalt. Jüri Ratas aga näib järgivat tõdemust, et muutused ei toimu ühe päevaga, vaid muutused toimuvad iga päev. Tähtis on omada pikaajalist plaani ning järjekindlalt sinnapoole liikuda. Loomulikult nõuavad poliitilised oponendid pidevalt, et Ratas teeks erakonnas kardinaalseid muutusi (mis tähendaks vigu), kuid Ratase stiil on tegutseda tasa ja targu.

Alles pikemas perspektiivis, kui võrrelda näiteks Savisaare-aegset ja tänast Keskerakonda, on võimalik aru saada, kui suured muutused tegelikult on toimunud. Peamine, millega Ratast rünnatakse, on ju Keskerakonna Savisaare-aegsed patud. Küllap saab Ratas millalgi ka nende lunastamisega hakkama.

Samamoodi nagu Ratas on tasa ja targu toimetanud erakonna juhtimisel, on ta suutnud koos hoida ka väga vastandlike huvidega partnereid Vabariigi Valitsuses. Ossinovski ja Seeder võivad, ise valitsusse mitte kuuludes, teha kõlavaid avaldusi ning omavahel tülitseda, kuid karavan jätkab Ratase juhtimisel ikka oma teed. Oskus kompromisse saavutada on peaministri jaoks väga oluline omadus.

Samas usun ma, et pärast (tõenäoliselt saabuvat) valimisvõitu muutub ka Ratase tegevus tänu tugevnenud mandaadile mõnevõrra otsustavamaks.

Kindlasti tasuks järgmisel valitsusel ühe esimese tegevusena võtta ette riigieelarve audit, et viia riigi tulud ja kulud ning riigieelarvest rahastatavad tegevused omavahel mõistlikku tasakaalu. Ehkki raha igas valdkonnas napib, on kindlasti ka selliseid riigi finantseeritavaid tegevusi, millest loobumist kodanikud ei märkakski.

Kindlasti peaks järgmise valitsuse tegevuse fookuses olema keskkonnakaitse. Kuigi Erakond Eestimaa Rohelised tõenäoliselt riigikokku ei pääse ning sarnaselt Tallinna linnavalitsusega rohelisi valitsusse kaasata pole võimalik, peaks roheline agenda olema valitsuse töös kesksel kohal. Ehkki Eesti looduskeskkond on võrreldes muu maailmaga heas korras, tuleb selle säilimise nimel väga palju ning teadlikult pingutada. Ning last but not least – kelle muu kui Keskerakonna valitsuselt tasub loota seda, et praegu järjest enam maad võttev ühekülgne assimilatsioonipoliitika asendub eestlaste ja venekeelse elanikkonna integratsioonile suunatud poliitikaga.

Vaatamata eelnevalt Jüri Ratase aadressil kõlanud (paljude arvates ilmselt mõõdutundetule) kiidulaulule, pean ma vajalikuks märkida, et ei kuulu ise Keskerakonna valijate hulka, vaid eelistan ühte teist, tõenäoliselt tagasihoidlikuma valimistulemusega piirduvat erakonda. Kuid järgmist peaministrit tasub otsida ikkagi valimiste tõenäoliste võitjate seast ja siin on tõesti võimalusi vaid kaks: Ratas või Kallas. Ning viimase nelja aasta kahe erineva valitsusjuhi võrdlus näitab, et väiksemate partneritega arvestatakse rohkem Keskerakonna kui Reformierakonna juhitud valitsuses.