Uus valitsus peab majanduspoliitikas hoidma kainet meelt

Valimised on selleks korraks lõppenud ja võitjaerakond on astunud esimesed sammud tulevase valitsuspartneriga ühisosa leidmiseks. Läbirääkimiste keskmes saab olema suuresti just maksu- ja majanduspoliitika, millest valimiskampaania käigus tavapärasest ehk enam juttu oli. Kuigi palju on rõhutatud Reformi- ja Keskerakonna maailmavaatelisi erinevuseid majanduspoliitikas, siis valimisprogramme vaadates selle väitega vähemalt suures pildis nõustuda ei saa. Nimelt lubasid nii Reformi- kui ka Keskerakond – kuid sisuliselt ka kõik teised parteid – valijatele maksulangetusi, aktsiiside kontrolli all hoidmist ja suuri infrastruktuuriprojekte. Lisaks ka kübeke "tarka majandust" lubadusega suurendada riiklik teadus- ja arendustegevuse rahastamine 1%ni SKPst.

Seega – kuigi detailides, kuidas raha täpselt laiali jagada, on erimeelsusi, ei näi kokkulepete sõlmimisel olevat ületamatuid takistusi. Küll väärib arutelu küsimus, kas just maksukärped ja raha valamine suurtesse ehitusprojektidesse on see, mida Eesti majandus praegu vajab?

Vaadates Eesti mulluse majanduskasvu aluseid või tegelikult ka juba varasemaid aastaid, siis on Eesti majandust kandnud ennekõik sisenõudlus. Eelmisel aastal oli eratarbimise kasv kiireim alates 2007. aastast ja ehitusmahud kõrgemad isegi buumiaegsest tasemest. Seetõttu jääb mõistmatuks, millist eesmärki peaksid maksukärped ja suuremahulised investeeringud täitma. Seevastu jäi ekspordi kasv eelmisel aastal alla nii SKP kui ka eratarbimise kasvule. Võime olla kindlad, et sisemajanduses ringleva raha hulka suurendades võimendame erinevust kasvutempos veelgi.

Tõele au andes tuleb küll mainida, et vähemalt riiklikud infrastruktuuriprojektid on miski, mille ellu viimine kipub alati venima ja nii võib reaalne raha jõuda majandusse hoopis teistsuguses majandustsükli faasis. Küll peaks uuel valitsusel jaguma mõistust maksukärbete tegemisel hoog maha võtta.

Kui eratarbimise ja investeeringute taseme reguleerimine on valitsuse seisukohast suhteliselt lihtne, siis ekspordi mõjutamisel kipuvad riigi käed jääma lühikeseks. Ka praegu on juba olemas hulk riiklike toetusmeetmeid, abiprogramme jpm, kuid suures pildis määrab ekspordivõimekuse ära ikkagi ettevõtete ja nende pakutavate toodete konkurentsivõime. Just viimases oleme viimastel aastatel aga edumaad ära andnud, sest soovime oma töö eest iga aasta 7–8% kõrgemat palka saada, kuid kliendile kipume pakkuma endiselt sama servamata lauda, mida 10 aastat tagasi.

Majanduspoliitilisi vahendeid otsides võiksid peatsed võimuerakonnad vaadata ühe parlamendist välja jäänud erakonna välja pakutud tööriistakasti. Kõige paremini mõtestatud majanduspoliitilise programmi suutis viimastel valimistel välja käia Eesti 200, kes õlleaktsiisi asemel rääkis vajadusest tegeleda süsteemselt ettevõtluskeskkonna atraktiivsusega ja muuta Eesti tootmistsehhide maast peakontorite riigiks. Toetuste ja programmikeste kõrval peaks ettevõtluse konkurentsivõime olema riigi süsteemse eestvedamise all. Väärt idee on parandada Eesti positsiooni erinevates majanduse konkurentsivõimet peegeldavates edetabelites. Kuigi neid võrdlusi kiputakse üle fetišeerima, siis aitavad need lahti mõtestada, mis on praegu Eesti majanduses hästi ja mis halvasti. Minimaalne bürokraatia, kiire ja õiglane kohtusüsteem on kindlad näited probleemidest, millega saab tegeleda just riik.

Eestit kummitav tööjõupuudus on teema, millest uus valitsus ei saa kuidagi mööda vaadata. Eelmise aasta viimases kvartalis ületas Eesti tööhõive määr juba 69%, olles sellega ilmselt kõrgeim kogu Euroopa Liidus. 2019. aastaks mõeldud sisserände piirarv kolmandatest riikidest pärit tööjõule täitus aga juba enne, kui aasta jõudis alata. Seetõttu ootavad ettevõtjad valitsuselt kiirelt abikätt. Ent väärib kaalumist, kas sellist abi kõigile lubada: ennekõike peaks riik toetama suure lisandväärtusega ettevõtteid. Kui kohalik vabrikant kurdab, et keegi ei taha 700eurose brutopalgaga liinitööd teha, siis see ei ole probleem, millega peaks riik tegelema. Juba praegu tunnistab mitu ettevõtjat, et Ukrainast pärit tööjõud on odavam kui kohalike värbamine.

Arvestades Eesti mahajäämust jõukast Põhjalast, ei ole veel käes aeg, kus peaksime praeguse elatustasemega leppima. Majanduse tugev seis tähendab seda, et praegu on parim aeg lasta minna neil ettevõtetel, kes mõne aasta pärast lahkuksid niigi. Nõudlus tööjõu järele võimaldab praegu veel tööandja kaotanud inimestel kiirelt uue koha leida. Küll ei tohiks takistusi seada ettevõtetele, kelle eesmärk välistööjõu värbamisel pole kulude kokkuhoid, vaid oskusteabe hankimine, mis Eestis on puudu.