Väekad inimesed, vägev Eesti

Lihtsustatult on igal inimesel 100% seesmisi ressursse. Võime seda nimetada bioloogiliseks võimekuseks või väeks. Väge läheb tarvis kõigeks – unistuste või ideede esilekerkimiseks, organisatsioonide ülesehitamiseks, inimeste ja protsesside juhtimiseks, loominguks, uute teadmiste omandamiseks, sotsiaalseteks missioonideks. Küll oleks hea, kui iga eestimaalane saaks suurema osa sellest 100% väest, mis tal on, pühendada enda asja otsimisele ja ajamisele.

Kahjuks oleme suurema osa oma ajast kurnatud. Väekust asendab krooniline väsimus. Oleme vaevatud närvilisest tööelust, endast mittesõltuvate asjade päraste muretsemisest ning haigustest. Näib, et jääme kähku väetimaks – viimase kaheksa aastaga pea kahekordistus haigekassa eelarve, tõustes 700 miljonilt eurolt 2010. aastal 1278 miljoni euroni 2018. aastaks. Keskmine eluiga kasvab jõudsalt, kuid tervena elatud aastad ei jõua sellele järele. Eestimaalase elu lõpp on pikk ja vaevaline. Aga kurnatuse seisundis ei jaksa noorgi inimene tulevast unistada ega tegutseda. Justkui rauk, vaatab temagi, kuidas tänase kuidagi „õhtale veeretaks“.

Inimene on ühiskondlik loom ja kogukond näitab ette, mida häda korral ette võtta. Kui kusagilt valutab, koputame arsti uksele. Kui hing on haige, kipume pudelit tõstma või võtame ette koogi ja kartulikrõpsud. Eestis tarbiti 2017. aastal iga elaniku kohta 8,6 liitrit puhast alkoholi. See ületab mitme liitriga ohtlikkuse piiri. Ülekaalulisus on tõusmas uueks epideemiaks. Lapsed pöörduvad üha enam peitu virtuaalreaalsusesse – käeulatuses energiajook. Just internetis, mitte koolis või kodus, on nad tegijad.

Jõukad eestimaalased võtavad üha enam ette tee aašramisse, et oma elule mõte leida. Reiside vahepeal harjutatakse kodumaal maagilisi mantraid ja keerulisi asanaid. Mõne otsija vaba aeg on nii tihedalt tuubil eneseabikoolitusi ja enesearendusseansse nagu firmajuhi kalender. Vaimse toimetuleku käsiraamatud on ka raamatupoodide üks peamisi müügiartikleid. Paraku ei anna tempokas eneseabi tarbimine ning erinevatest kultuuritraditsioonidest pärit info miksimine otsitud hingerahu.

Tervisesport võiks olla heaks pingete maandajaks, kuid saavutuskultuur ja janu kaaslaste tunnustuse järele muudab selle pahatihti ebatervislikuks. Traagiliseks näiteks on mitme keskealise ühiskonnategelase lõplik kustumine maratonidel viimaste aastatel. Tänapäeva tarbimisühiskond surub peale aktiivsust ka puhkuse ajal – pahatihti pingutatakse lihaseid, loetakse kilomeetreid ja võrreldakse aegu – unustatakse puhkamine.

Aga tervist ja hingerahu ei taba joostes kiiresti ja kaugele. Tormamine kaugustesse ei too tulemust. Vastupidi, vajame vaikust ja oskust omaenda meeleseisundit kontrollida ning juhtida. Vägi tuleb seestpoolt. Käes on aeg võtta oma meele eest hoolitsemine – vaimne hügieen – argirutiiniks.

Me kõik harjame igal hommikul ja õhtul hambaid. Tuleme õuest, peseme käsi; muidu tunneksime ennast halvasti. Kasvamise käigus muutus käte ja hammaste pesemine vanematepoolsest välisest käsust meie endi seesmiseks vajaduseks. Samasugust enesestmõistetavat hoolitsust vajab ja väärib ka meie meel.

Midagi keerulist siin pole. Vaja on vaid omandada mõned tehnikad ja kinnistada harjumused. Näiteks regulaarne jalutamine ja võimlemine on suurepäraseks puhkuseks meelele. Aga keskse tähendusega nende tavaliste tegevuste juures on väliste stiimulite minimeerimine. See tähendab, et jalutades või võimeldes ei kuula uudiseid ega muusikat ega vaata ekraane. Hea vaimse hügieeni harjutus on ka keset tööpäeva korraks aja maha võtmine. Istu mugavalt ja jälgi enda hingamist. Vaid 10 teadlikku hingamist toob tähelepanu väliselt virvarrilt „koju“ tagasi ning lubab värskemana edasi tegutseda. Andes ajule puhkust, lubame sisemistel ressurssidel esile tulla.

Lisaks võib, kuid ei pea, tegeleda energiaharjutustega, nagu näiteks taiji, qigong, jooga, kuid mitte kõigiga korraga, vaid ikka ükshaaval, tormamata. Kogenud taiji õpetajana tean, et tulemusi toob pigem järjepidevus kui kiirustamine ja kuhjamine. Ja energiaharjutused, kui neid teha, peavad olema kohandatud põhjamaa inimese meelelaadile.

Koos regulaarse enesele keskendumisega hõlmab vaimne hügieen teisigi igapäevaseid valikuid, et vähendada teadlikult oma koormat. Keha ja vaim on tervik. Seega, hea on süüa maitsvat ja rikkalikku toitu, mis ei esita seedesüsteemile suuri väljakutseid. See ei tähenda veganlust, küll aga võimalikult puhast ja töötlemata toitu. Korralikult kosutab meid pikk ööuni – ärme röövi seda endalt. Püüame korraldada ka oma päevad nii, et kahandame rööprähklemist ja närvilisust. Lõppeks, kutsume end teadlikult korrale, kui kaldume muretsema asjade üle, mis meist ei sõltu. Sellest ei tõuse kasu ja muretsemine ei õilista kedagi.

Kergendades nõnda oma argikoormat, püsime terved. Uuringud näitavad, et suurem osa haigustest on psühhosomaatilised – ise oma elustiili ja mõtlemisega endale tekitatud. See tähendab, et hoolitsedes oma meeleseisundi eest, käitume vastutustundlikult – hoiame end terved. Ja teeme endale tohutu teene.

Kui organism pole krooniliselt väsinud ning ei pea lakkamatult tervisega tegelema, jääb ressursse üle. Vabaneb suurem osa 100% väest. Vägi ei kulu enam olukorra säilitamisele, vaid selle parandamisele – suudame kasutada intuitsiooni ja loovust ning teeme paremaid valikuid. Oma meeleseisundi kontrolli alla võtmine on nagu kroonilisest haigusest vabanemine või Maslow' püramiidis uuele astmele hüppamine! Vägev! Väe kogumine vaimse hügieeni abil on just see, mida koolides ei õpetata ja mida saame ise arendada.

(Teen siin kummarduse vaikuseminutite algatusele, mis on sisuliselt institutsionaliseeritud vaimse hügieeni praktika, et vähendada laste tähelepanuprobleeme nutiajastul. Väga vajalik tugi tänapäeva lastele. Tore oleks, kui selline korraldatud ja kollektiivne meele rahustamise hajutamine saaks tavapäraseks ka tööorganisatsioonides, kuid seda ei saa ootama jääda. Võtame ikka igaüks ise enda meeleseisundi eest vastutust. Ja teeme seda kohe.).

Kui elanikud valitsevad oma meeleseisundit ning on väekad, on vägev ka elanike kogum – riik. Ühelt poolt langevad riigi kulud tervishoiule, väheneb ka töövõimetuslehtede võtmine. Riik saab suunata vabanevad ressursid näiteks teadusesse ja innovatsiooni ning lõimumisse ehk investeerida tulevikku. Teiseks saab riik elanikkonna tervise paranedes paremini hoolitseda nende ühiskonnagruppide eest (näiteks vaimse puudega lapsed ja nende hooldajad), kes tõesti ei saa iseenda jaoks nii palju ära teha, kui me teised.

Olulisem veel – kui iga elanik on erk ja inspireeritud, otsib ja teostab oma unistust, ei jää riigi edu tulemata. Edu ei saa taandada üksnes majanduslikele näitajatele – suur raha ei taga õnne. Aga tõenäoliselt kosub Eesti üleilmne maine ja edeneb majandus, kui iga eestimaalane otsib põnevusega ning ajab armastusega oma asja.