Riik ei ole pankroti põhjustaja rahakott

Pankrotihalduril Terje Eiprel („Jätke pankrotihaldurite tasud rahule“, ÄP 07.03.2019) on õigus, et ei ole suudetud välja pakkuda arusaadavat haldurite tasusüsteemi.

Praegu sõltub halduri töötasu pankrotivara suurusest ja plaanitavate pankrotiseaduse muudatuste kohaselt tuleks see asendada tunnipõhise arvestusega. Motiveerimise printsiip praeguse süsteemi juures on iseenesest õige, aga tihti jääb varju, et haldurid ei ole motiveeritud olematu varaga pankrotiasjadega tegelema, kuna seal puudub tulemustasu perspektiiv.

Samas võlausaldajate vaatevinklist vaadatuna jääb arusaamatuks, miks nende õiguste kaitse pankrotimenetluses oleneb pankrotivara suurusest. Majanduskeskkonda kahjustab, kui pankrotimenetluse käigus jäävad võimalikud kuriteo tunnustega teod uurimata ja pankroti põhjustaja vastutusele võtmata. Võlausaldajate ja laiemalt kogu majanduskeskkonna huvides on, et olenemata pankrotivara suurusest hõlmab halduri töö vähemalt pankroti põhjustaja kriminaal- ja tsiviilvastutusele võtmist, sh pankroti põhjustaja osalemist pankrotimenetluse kulude kandmises.

Kui pankroti väljakuulutamise ajaks suudetakse vara äriühingust välja kantida ja rahakat pankrotimenetlust finantseerivat võlausaldajat ei ole, siis on enamasti garanteeritud, et pankrotti välja ei kuulutata ja menetlus raugeb. Kui pankrotivara ei ole ja võlausaldaja deposiiti ei maksa, siis on ajutise halduri töötasu 397 eurot. See sisaldab umbes 5 tundi tööd ja selle aja jooksul ei ole objektiivselt võimalik tühjaks kanditud äriühingu skeeme lahti harutada. Tavapärane praktika sellistel juhtudel on, et öeldakse: raamatupidamine puudub või asi on perspektiivitu. Pankroti väljakuulutamiseni asi ei jõua ja mingit täiendavat uurimist ei toimu.

Sellise tasusüsteemiga on riik legitimeerinud ettevõtlusvabadusena äriühingute tühjaks kantimise. Seetõttu on hädavajalik, et ajutise halduri tasu oleks 397 eurost oluliselt kõrgem ja vastavuses ajutiste haldurite tehtud tegeliku tööga. Ainuüksi ajutise halduri töötasu vastavusse viimine tegeliku tööga on see, mis võimaldab ajutisel halduril tegeleda tühjaks kanditud äriühingute skeemide lahti harutamisega pikemalt kui 5 tundi ja sellest tulenevalt jõuda ka mingite tulemusteni – kuhu raha kadus ning kes vastutab.

Võlausaldajate ja laiemalt kogu majanduskeskkonna huvides on, et ajutise halduri tasustamise süsteem võimaldaks ajutisel halduril täie põhjalikkusega oma ülesandeid täita. Praeguse süsteemi puhul see nii ei ole, paljude varatute pankrotiasjade puhul on halduri tööülesannete täitmine pigem formaalne ja see kujutab majanduskeskkonna seisukohast suurt probleemi, sest see soosib konkurentsi moonutamist.

Riigi rahakott ei ole kummist ja üldise õigusraamistikuga ei ole kuidagi kooskõlas see, et juhatuse liikme kohustuste kataloogis on kohustus (pankrotiavalduse esitamise kohustus), mille rikkumisega ei kaasne õiguslikku tagajärge. Kui juhatuse liige ei suuda tõendada pankrotiavalduse (õigeaegse) esitamise kohustuse täitmist, siis on ta ilmselgelt enda juhatuse liikme kohustust rikkunud ja pankrotimenetluse seisukohast on hädavajalik tema osalemine pankrotimenetluse kulude kandmises. Nii on asi lahendatud ka Saksamaal: kui juhatuse liige ei tõenda kohtule teatud perioodi jooksul pankrotiavalduse õigeaegset esitamist (eeldab raamatupidamise olemasolu), siis peab juhatuse liige kandma pankrotimenetluse kulud.

Selline regulatsioon tagab, et juhatuse liikmed tahavad õigeaegselt pankrotiavaldusi esitada ja kui see nii läheb, on tavaliselt pankrotimenetluse kulud võimalik kanda pankrotivarast ning riigi poolt finantseerimise küsimust ei tekigi. Samuti lahendab selline regulatsioon raamatupidamise „hävimise“ probleemi ja seeläbi muutub lihtsamaks ka võlausaldajate huvide kaitsmine pankrotimenetluses.

Kokkuvõttes vajab haldurite tasustamise süsteem kaasajastamist, sest praegune süsteem soosib seda, et väikse ja olematu pankrotivaraga menetlustes jääb halduri töö tegemata. Haldurite tasu süsteem peab olema kombinatsioon tunnitasust ja protsendist pankrotivarast, et tagada ka olematu pankrotivaraga asjades vajaliku põhjalikkusega töö, säilitades samas motivatsioonipaketi. Halduri töötasu finantseerimist lihtsustaks, kui pankroti põhjustaja hüvitaks pankrotimenetluse kulud sarnaselt Saksamaa regulatsiooniga. Kui pankrotiavaldus esitatakse õigeaegselt, siis kulude kandmise kohustust ei teki ja enamasti peaks võimalik olema kulud tasuda pankrotivarast. Halduritel võiks olla ühtne töötundide sisestamine süsteem, mis on ühendatud e-toimikuga, võimaldades kohtul sellega tutvuda.