Eesti riik ei vaja tarbimislaenu

Rahandusministeeriumi värske majandusprognoos maalib seisust riigirahanduses vähemalt Eesti mõistes üsna sünge pildi. Kuigi majandusel on läinud viimastel aastatel väga hästi, on valitsus jõudsalt vähendanud riiklikke reserve ja suutnud riigieelarve viia selgesse miinusesse. Seetõttu peab riik järgnevatel aastatel kuludega toime tulemiseks võlakoormust juba paratamatult suurendama. Lisaks sellele on ametisse asuval uuel valitsusel selge soov enda valimislubadusi ellu viia, mitte vaid eelmiste valitsuste defitsiiti lappida, mis suurendab survet kulude kasvuks veelgi.

Riigi võimekuses rohkem laenu võtta ei kahtle ilmselt keegi. Rahvusvahelises võrdluses on Eesti võlakoormus olematu. Eelmisel aastal küündis see osakaaluna SKPst kõigest 7,9%ni. Euroala riikide seas on tegemist konkurentsitult kõige madalama võlatasemega. Selles arvestuses Eesti järel teisel kohal olevas Luksemburgis ulatus vastav suhtarv 22%ni SKPst. Eesti tavalised eeskujud Soome ja Rootsi on pidanud mõistlikuks vastavalt umbes 60% ja 40% suurust valitsussektori võlakoormust, 40% ümber on see ka Lätis-Leedus. Seetõttu ei peitu küsimus kindlasti selles, kas Eestil on võimekus rohkem laenata, vaid selles, kas laenuga on midagi mõistlikku ka pihta hakata.

Eri majanduskoolkondade arvamused riigivõla kohta lahknevad, kuid enamjaolt suhtutakse võlakoormuse kasvu mõistvamalt aegadel, kui majandusel läheb halvasti. Kui erasektorit haarab majandussurutise tingimustes ebakindlus ja tung kokku hoida, siis on sellest allakäiguspiraalist sageli raske väljuda. Siin saab appi tulla suurima krediidivõimekusega majandusosaline – riik, kes laenukoormust suurendades majandusse kapitali süstib ja nii raharingluse jälle käima tõmbab.

Praeguses majanduskeskkonnas see teooria laenukoormuse suurendamist ei toeta. Eesti SKP on viimase kolme aasta vältel suurenenud pea 13%. Ka nüüd, kus majanduskasv on aeglustumas, prognoosib enamus analüütikutest 2–3% vahele jäävat tõusu. See ei ole kindlasti olukord, kus riik peab sekkuma. Lisaks on Eesti ajalooliselt suutnud pigem silma paista selle poolest, et headel aegadel ollakse eelarvete koostamisel üsna helded, kuid just kõige raskematel hetkedel tõmmatakse riigi kulutusi jõuliselt koomale.

Eestis muudab stimuleeriva eelarvepoliitika rakendamise keeruliseks ka suur sõltuvus ekspordist. Kuigi ekspordi osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus on viimastel aastatel vähenenud, küündib see endiselt 75%ni SKPst. Kui euroala ja Skandinaavia nigela nõudluse tõttu peaksid eksportturud ära kukkuma, on riigil raske seda sisemaise nõudluse suurendamise abil kompenseerida.

Majandusliku hädaabinõu kõrval võib riiklik investeering olla ka miski, mis ühiskonnale tulevikus algsest kulust suuremat tulu hakkab looma. Arenevates riikides võib see vabalt olla uus sadam või maantee, mis kaubad liikuma paneb, kuid Eesti kontekstis on keeruline oodata, et neljarajaline maantee Tallinna ja Tartu vahel rahas mõõdetavat tulu looks. Infrastruktuuriinvesteeringute puhul võiks ehk mõistlikum olla IT-teenuste arendamine, mis aitaks kokku hoida töötunde (ja nii ka raha). Veelgi parem oleks, kui riigi investeering suudaks parandada inimeste oskuseid, mille arvel uut lisandväärtust luua.

Riigivõla suurendamise puhul pole eriline argument ka intressikeskkond, mis lubaks Eestil praegu võlga vähem tagasi maksta, kui seda võtame. Sisult on negatiivne intressimäär justkui marginaalne allahindlus kaubalt, mida ostame. Tulles tavainimese tasandile – isegi kui meil õnnestuks osta uus auto 50% allahindlusega, ei tähenda see, et seda tegelikult vajame. Ka heaolutunne ei kesta kaua ja peagi ihaldab hing juba enamat. Nii jõuamegi "vanasse Euroopasse", kus valijate valjuhäälsete nõudmistega toimetulekuks on ainus lahendus pidev võlakoorma suurendamine.