Konkurentsiamet – uus muskel ülevõtmistehingutes

Tugevat turupositsiooni omavat äri müüa sooviva ettevõtja jaoks on see kaasa toonud uue ja olulise riski kaotada M&A tehingu käigus nii aega kui ka raha.

Eelmine aasta oli märkimisväärne Eestis tegutsevate ettevõtete ühinemiste ja ülevõtmiste arvu ja mahu poolest. Blackstone maksis 60% osaluse eest Luminoris miljardi. Energiafirma Utilitas 85protsendilise aktsiapaki müügist laekus omanikele 320 miljonit. Eesti Energia tütarfirma Enefit Green maksis Nelja Energia eest 289 miljonit pluss võttis üle laenud 204 miljoni ulatuses. Tehinguid, mille väärtus ületas 100 miljoni piiri, oli rohkemgi (Olympicu müük, Tallinna Sadama IPO, Daimleri rahasüst Bolti). Igas mõttes erakordne aasta. Eesti puhul võib lugeda ka paarikümnemiljonilist tehingut tõsiseks tehinguks, aga sellist rahasadu pole kaua nähtud. Odav raha, soodne majanduskeskkond ja likviidsed finantsturud on seda soodustanud.

Siiski ei pruugi kõik tehingud jõuda õnneliku lõpuni vaatamata sellele, et ostja ja müüja on hinnas ja tingimustes kokku leppinud. Nii juhtus eelmisel aastal betoonelementide tootjaga AS TMB, kes oli sisuliselt käed löönud Euroopa betoonlahenduste pakkuja Consolisega. Investment Agencyil oli au olla ASi TMB nõustajate hulgas koos advokaadibürooga Cobalt.

Sarnaseid juhtumeid, kus tehing jäi katki konkurentsiameti otsuse või negatiivse esialgse hinnangu tõttu, oli eelmisel aastal kokku neli, mida ei ole palju, arvestades suurt tehinguaktiivsust (konkurentsiametilt küsiti koondumisluba 45 juhul, mis võis olla hinnanguliselt pool kõikidest tehingutest). Lähiajalukku vaadates on seda siiski tavapärasest rohkem ja arvestades, kui palju raha ning aega M&A tehingud võtavad, tasub ettevõtjatel ja nende nõustajatel sellega tegeleda mida varem seda parem.

Konsolideerumine on majanduse loomulik osa, mille käigus konkureerivate ettevõtete arv mingis valdkonnas väheneb. Kõik ei pea konkurentsis vastu ja surutakse turult välja, paralleelselt toimuvad ühinemised ja ülevõtmised. Selle tulemusel võitjate turuosa kasvab ja samamoodi regulaatori tegevusest tulenev risk. Eestis on väga aktiivne olnud selles plaanis kütuse jaemüüjate turg. Kogu aeg midagi toimub.

Lõuna poole vaadates on kõige markantsemad juhtumid samuti jaemüügist. Eelmisel aastal jäi Leedus toimumata 200miljoniline tehing, kui Rimi oli ostmas konkureerivat Iki jaemüügiketti. Kõigepealt seadis kohalik konkurentsiamet tehingule tingimuse, et Rimi peab ära müüma 17 poodi 232st. Rimi leidiski poodidele ostja, aga konkurentsiameti hinnangul see ostja ei sobinud ja suur tehing jäi katki. Selle juhtumi puhul tekkis Leedus diskussioon, ega konkurentsiamet oma õigusi ei kuritarvitanud.

Teatud mõttes on see juhtum märgiline. Jaemüügisektor on kiiresti arenenud ja turul domineerivad suured tegijad. Väikseid nurgapoode ja turul kauplemist on vähemaks jäänud. Kui nüüd mõni suurtest kettidest tahab ennast maha müüa, siis ostja leidmine ei pruugi olla lihtne. On tihtilugu nii, et mõnel magusamal ristmikul on kõik konkurendid oma poodidega kõrvuti. Näiteks Rocca al Mare, kus lähestikku asuvad nii Prisma, Maxima, Rimi kui ka Selver. Konkurentsi seisukohast on see suurepärane olukord, kuni keegi neist neljast soovib konkurenti üles ostma hakata. Sellisel puhul on mõistlik kindlasti enne kodutöö ära teha ja analüüsida tehingut regulatiivsest vaatevinklist lähtuvalt. Samamoodi peaks seda tegema investor, kes soovib sellesse valdkonda investeerida, ehk tuleb ette mõelda võimaliku exit’i ehk osaluse müügi peale tulevikus.

Mõnel juhul tulebki tehingu vastaspoole leidmiseks vaadata väga kaugele. Õnneks on maailmas vaba kapitali. Selles mõttes on muidugi väga head näited Utilitase ja Magneticu müük, kus raha leiti lausa maailma teisest otsast.

Nüüd tagasi ASi TMB tehingu juurde. Nii palju huvitavaid mõtteid, aga miks te siis ise ei osanud seda riski ette näha, mõtleb ilmselt nii mõnigi. Consolisel tegutseb Eestis juba oma ettevõte AS E-Betoonelement ja koos ASi TMBga kuuluvad nad suurimate turuosaliste hulka. Nii nagu võib konkurentsiameti otsusest lugeda, siis üheskoos oleks nende turuosa üle 40 protsendi, mis konkurentsiseaduse kohaselt tähendab, et tegemist oleks turgu valitsevat seisundit omava ettevõtjaga.

Siiamaani tundub kõik selge olevat. Nüüd aga küsimus, millisest turust me räägime? Konkurentsiseadus ütleb, et kaubaturg on hinna, kvaliteedi, tehniliste omaduste, realiseerimis- ja kasutustingimuste ning tarbimis- ja muude omaduste poolest ostja seisukohalt omavahel vahetatavate või asendatavate kaupade käibimise ala, mis hõlmab muu hulgas kogu Eesti territooriumi või selle osa. Oma otsuses leiab konkurentsiamet, et koondumine kahjustaks oluliselt konkurentsi betoonist ehitustoodete, täpsemalt betoonelementide tootmisel ja müügil Eestis.

Asja tuum ongi selles, kuidas turgu defineerida. Konkurentsiamet vaatab seda kitsalt kui betoonelementide turgu. Samas kaubabetoon on elemendi otsene konkurent ja asendustoode ning seda kasutatakse Eestis laialdaselt. Turupilt oleks olnud hoopis teistsugune, kui sellega oleks arvestatud. Kõike riske ilmselt ei ole võimalik ette näha ja kuskilt läheb piir hägusaks, sõltudes hinnangust, kuidas oleks õigem ühele või teisele küsimusele läheneda. Igatahes tasub sellega tegeleda juba tehingu potentsiaalseid vastaspooli analüüsides. ASi TMB lugu lõppes siiski tehinguga, mida tuli oluliselt ümber struktureerida, võrreldes esialgse versiooniga, ja tähendas kompromisse mõlemalt poolelt.

Kokkuvõttes – ettevõtjad ja M&A nõustajad peavad kohanema uue reaalsusega, et kõigi suuremate tehingute puhul on järjest suurem vajadus arvestada võrrandis uue tundmatuga – konkurentsiametiga.