Jonnipunn Jüri Ratase lelude hulgas

Olen seda meelt, et eelmiste valitsuste liiga kiire alkoholiaktsiiside kergitamine oli viga, aga selle vea parandamiseks ei ole mõistlik pendel teisele poole tagasi lüüa ehk langetada aktsiisimäärasid. Võimalik, et ma eksin ja seetõttu on sümpaatne, et rahandusminister Martin Helme surus valitsuses läbi idee langetada alkoholiaktsiisi võimalikult kiiresti. Varsti saame kõik teada, kas see oli õige käik.

Valitsus otsustas esmaspäeval, et alates 1. juulist langeb nii kange kui ka lahja alkoholi aktsiis 25 protsenti. Vastav eelnõu antakse riigikogule üle arvatavasti juba esmaspäeval.

ERR kirjutas, et aktsiiside 25protsendiline langetamine tähendab näiteks pooleliitrise ja viieprotsendilise alkoholisisaldusega õllel koos käibemaksuga 12,69sendilist hinnalangetust. Pooleliitrine pudel viina, alkoholisisaldusega 40 protsenti, hakkab koos käibemaksuga maksma vähem 1,5 eurot.

Nendes kahes näites peegeldubki minu skeptiline suhtumine alkoholiaktsiisi langetamisesse. On raske uskuda, et õllepurgi 12sendine odavnemine on nii suure mõjuga. Ei usu, et kavandatava langetusega suudab valitsus vähendada oluliselt piirikaubandust ning pöörata Eestisse reisivate soomlaste arvu langustrendist taas tõusule.

Teine aktsiisilangetuse nõrk külg on tarbimise ja tervisega seonduv. Eile avalikustatud konjunktuuriinstituudi uuringust selgus, et Eestis vähenes alkoholitarbimine mullu võrreldes eelnenud aastaga kahe protsendi võrra, jõudes 10,1 liitri absoluutalkoholini elaniku kohta. See on viimase kümne aasta üks madalamaid tarbimisnumbreid. Kusjuures samal ajal on eestlaste sissetulekud jõudsalt kasvanud.

Sotsiaalministeeriumi tellimusel valminud uuringu kohaselt langes Eestis eelmisel aastal alkoholimüük kõigis tootegruppides, seejuures õlut müüdi 25 protsenti vähem kui 2017. aastal.

Nende numbrite juures tuleb aga arvestada, et välismaalt Eestisse toodud alkoholi kogused on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Kui 2016. aastal toodi välismaalt aastaga 0,8 liitrit absoluutset alkoholi täiskasvanu kohta, siis eelmisel aastal kasvas see arv 3,3 liitrini. Sellest 2,5 liitrit toodi Lätist.

Konjunktuuriinstituudi uuring näitab mulle, et alkoholiaktsiiside kiire tõstmine oli viga. Kuid viga võib olla ka valitsuse otsus alkoholiaktsiisi langetada. Tuleb arvestada, et eestlaste sissetulekute kasv parandab alkoholi kättesaadavust. Samuti ei pruugi aktsiisilangus tuua kaasa alkoholi samaväärset odavnemist. Kuna Eesti alkoholitootjad tegutsevad nii Eestis kui Lätis, siis ei pruugi olla neil suurt huvi hinda Eestis langetada, et piirikaubandust vähendada.

Sõltumata minu kõhklustest, on valitsuse otsus sümpaatne just seetõttu, et lõpuks on sõnade veeretamise asemel asutud tegudele. Kõige kehvem variant oleks olnud see, kui jälle oleks riik asunud analüüsima aktsiisilangetuse võimalikke mõjusid ning kutsunud kokku töögrupid, et lõplikku otsustamist kummina edasi venitada.

Meil on kogemus liiga kiirest aktsiiside tõstmisest ja selle mõjudest. Katsetame siis nüüd aktsiiside alandamisega ja saame varsti teada, mis juhtub piirikaubandusega, turistide külastuste ja eestlaste alkoholitarbimisega.

Kui loodetud positiivset efekti aktsiiside alandamisega ei saavutata, siis saab ka selle otsuse taas ära muuta ning asuda samm-sammult aktsiisimäärasid kergitama. Või väsivad poliitikud sellest mängukannist ja jätavad aktsiisid mõneks ajaks rahule.