Kui ärinaisel sünnib laps

Samas ei saa keegi teenida kahte isandat ja lõpuks tuleb teha rasked valikud ning panna prioriteedid paika. Nõutud have it all ei pruugi alati tõeks osutuda.

Iga naisest äriomanik teab, mida tähendab vastutada oma töö eest pühendunult, seda ka nädalavahetusel ja puhkusehetkedel. Nimeta ükskõik kui suurt või väikest aspekti tema ärist, ja võib kindel olla, et ta muretseb selle pärast. Klient ei võta toru – põhjus muretseda. Uue töötaja leidmine – põhjus muretseda. Arve maksetähtaeg on möödas – põhjus muretseda. Uus valitsus soovib masseerida maksupoliitikat – põhjus muretseda. Ega ilma asjata räägita, et oma äri on justkui beebi – ta vajab ellujäämiseks kogu sinu energiat, aega, tähelepanu ja armastust. Tegelikult ei pea olema ilmtingimata omanik, et oma töösse suhtuda kogu pühendumisega ja anda endast sada protsenti. Ka tippspetsialistil võib uni ja isu ära minna, kui tööl asjad ei klapi.

Korporatiivset töökogemust võib võtta hüppelauana lapsevanemaks olemisele. Alustades kogutud materiaalsest kapitalist, olgu ta tagasihoidlik või korralik, ja lõpetades oskustega planeerida päevakava, panna paika prioriteedid, vajadusel toimetada väljaspool tööaega ja, hambad risti, ebameeldivate, aga vajalike ülesannetega ühele poole saada. Ja lõpmatu muretsemisega, millega naisena äris juba vägagi hästi harjutud ollakse.

Liita emadust täistöökohaga, eriti veel siis, kui oled äri omanik- see pidev žongleerimine ei ole sugugi lihtne. Täna, olles 3aastase poja ema ja oodates perelisa, julgen väita, et praktiliselt on võimatu seda teha nii, et üks ei kannataks.

Päevas on piiratud aeg tunde, sinul on vaid nii palju närvirakke, sa saad ellujäämiseks seedida vaid nii palju kaloreid – ühesõnaga ressursid on piiratud. Lapse sünniga ei muutu sinu võimed imelisel kombel kahekordseks, et saaksid samamoodi 100% endast anda kahel rindel - tööl kõva karjäärileedina ja kodus emana. Ei ole olemas ideaalset balanssi kahe sajaprotsendilise panuse vahel, matemaatikareeglid teevad selle võimatuks.

Jah, ma tean, et ma ei saa rääkida kõigi naiste eest, ja ei tahagi väita, et müstiline have it all-elustiil karjäärinaise ja emana võiks olla täielikult välistatud. On võimalik have it all, kuid mitte samal ajal – karjäärihooaja järgi saabub ellu lapsehooaeg. Või samal ajal, kuid mitte jätkusuutlikult, ning keegi jääb tahaplaanile.

Või jätkusuutlikult, kuid mitte ilma suure kõrvalise abita. Kõik muu – sädelevate ajakirjade intervjuud laitmatute karjeristidest emadega, kellel on 48 tundi ööpäevas ja kuhjaga energiat, ja äärmiselt-ilusa-super-ema-eduka-ärinaiste "vaata mind ja kadesta" lugematud Instagrami kontod ei ole midagi muud kui perfektseks poleeritud võltselud, mida ükski naine tegelikult ei ela. Kuigi tahaks. Või ei tahaks, aga maailm nõuab, et pead nii elama.

Kogemusest saan öelda, et tihti on kõige karmimad naiste kriitikud teised naised. Mehed lihtsalt ei pea tegema oma elus sellist valikut. Hukkamõistu sisuks on peamiselt lastega kaasas käivad teistsugused eluvalikud. Ega feministid ei ole ju võidelnud aastaid ja aastaid selleks, et klaaslage purustada, sina jääd nüüd aga lapsega koju ja ei taha enam tööl käia. Või kui käid tööl ja püüad ehitada karjääri, endal laps lapsehoidja või vanaemaga kodus, valitseb suhtumine, milleks sa siis ta sünnitasid ja milline ema sa siis oled. Ole aga hea, võta end kokku ja have it all.

Kui ei oska kõike korraga, siis teeskle ja jumala eest ära räägi kellelegi, mis on selle hind. Nagunii ei usuta, ja teised täiskohaga töötavad emad hakkavad siis tihti eitama ja rääkima, et nemad saavad küll töö- ja koduste ülesannetega mängulise kergusega hakkama. Mis sina virised, hoia oma tunded ja frustratsioonid endas, sest Eestis on halb toon oma emotsioone teiste inimestega jagada. Tihti ei tohi neid sul tegelikult üldse ollagi.

Emotsioone kõrvale jättes on Eesti siiski üks maailma mugavamaid paiku, kus planeerida perelisa ning olla töötav ema – suures osas tänu vanemahüvitise süsteemile. Näiteks minu sõpradel Ameerika Ühendriikides seisab värskelt emaks saades ees karm valik – kas minna oma vastsündinu juurest kohe tööle tagasi, et arved saaksid makstud, või jääda koju ja loobuda oma tööambitsioonidest igavesti, kuna lapsehoiu teenus on olematu, tööandja ei paku piisavalt paindlikku graafikut ning töökoha asupaik teeb logistika võimatuks (Kaiser Family Foundation/New York Times/CBS News uuring, 2014).

Kuid ka Eesti emapalga süsteem ei ole ravim tööelu ja emaduse ideaalseks sidumiseks. Oht seisneb selles, et garanteeritud kuni kolme aasta pikkune töölt eemalolek teeb tagasituleku vähemalt samale tasemele keeruliseks. Selle aja jooksul on kolleegid nii ettevõttes kui ka tööstusharus kogunud uusi kogemusi, teadmisi ja sidemeid ja liikunud edasi. Kui see periood langeb majandusbuumi ajale, ollakse vahepeal ilma jäänud palgatõusudest ning edutamistest. Kui vahepeal aga oli kriis, ei pruugi töökohtagi enam olla. Igal juhul on ema tööoskused vaikselt tolmu kogunud ning oluliste koosolekute ajal (vähemalt esialgu) kõlab peas laste õhtune unelaul.

Ilma strateegilise lähenemiseta võib sellest välja kujuneda plahvatuslik kriisiolukord. Abi ei ole justkui kusagilt oodata: tundub, et kõik arvavad: sina ju puhkasid kodus mitu aastat, peaksid olema värske ja särasilmne. Samal ajal närib hinge emalik süütunne, et kuidas laps ikka ilma sinuta hakkama saab. Teisalt on kahju kontorist lahkuda, kui on vaja jõuda lasteaeda või kevadpeole või jõululaadale või pannkoogifestivalile või viia oma põnn arsti või logopeedi või vanaema juurde.

Mõnes, tahaks loota, et üksikus, kollektiivis lausa arvatakse, et lapsevanemad kuritarvitavad laste olemasolu, et töölt kõrvale hiilida. Seda toetab ka värske statistika: umbes 41% kõikidest USA töötajatest usub, et töötav ema on vähem pühendunud oma tööle ning 38% mõistab hukka emade paindliku graafiku vajadust (Modern Family Index 2018, Bright Horizons).

Selles olukorras jääb emal üle aktsepteerida, et olukord ongi muutunud ning vana lähenemine enam ei tööta. Tuleb võtta aega, et tööle tagasituleku ja esmase ülemineku perioodil õppida juurde oskusi, tõsta kvalifikatsiooni, isegi siis, kui see tähendab ajutiselt sammu tagasi astumist ning abi palumist ülemustelt ja kolleegidelt ning teistelt pereliikmetelt.

Have it all suurim vastuargument on naiste ja meeste palgaline ebavõrdsus, mis muutub kolossaalseks just naise emaks saamisega. Sellest sõltuv töötavate naiste pikaajaline sissetuleku langus on märkimisväärne. Princetoni Ülikooli majandusteadlane Henrik Kleven avaldas hiljuti uuringu, millest selgus, et peale lapse saamist ja kuni karjääri lõpuni teenib naine 20 protsenti vähem palka võrreldes lasteta naisega või mehega. Meeste palka isaks saamine ei mõjuta.

Kleveni uuring oli muide tehtud Eestiga väga sarnast vanemahüvitise süsteemi rakendanud Taanis, kus emapalka saab ühe aasta.

Ameerikas on nii nimetatud motherhood penalty ehk „emaduse karistus“ veel karmim: igal aastal kaotab emaks saanud naine keskmiselt 16 000 dollarit oma palgast ning teenib mehest ligi 30% vähem elu lõpuni (National Women’s Law Center, 2018).

Argumenti toetab kohalikul tasemel ka Eesti statistikaameti 2015. aastal valminud raport, millest saame teada, et sooline palgalõhe on olnud stabiilselt alates 2006. aastast väikseim nendel mees- ja naistöötajatel, kellel eelkooliealisi lapsi ei ole, näiteks 2013. aastal oli nende palgalõhe 18%. Ühe eelkooliealise lapsega meeste ja naiste palgaerinevus oli juba märksa suurem - 28%. Vähemalt kahe eelkooliealise lapsega meeste ja naiste palgalõhe oli aga võrreldes eelkooliealiste lasteta meeste ja naistega kahekordne - 40%.

Ideaalset strateegiat, mis muudaks olukorda üleöö, kahjuks ei eksisteeri. Igaüks teeb oma valikud ise. Mõne ärinaise jaoks muudab olukorda kergemaks abikaasaga võrdselt jagatud koormus majapidamises. Kui naine teenib mehest rohkem, mis on tänapäeval üsnagi levinud, on täiesti loogiline, et töökoormust väljaspool kodu vähendab just isa.

Alati on võimalik loobuda korporatiivsest kohast paindlikuma töö kasuks, olgu see oma väike äri või poole kohaga hõivatus teise tööandja juures – see võimalus on muide ka isadel.

Sõltuvalt pere ja töö olukorrast peab leidma lahenduse lapse ja karjääri tasakaalustamiseks, mis kahjuks ei saa kunagi olla win-win, vaid paremal juhul mõistlik ja jätkusuutlik kompromiss.

Ei, kahjuks ei ole have it all töötava ema jaoks võimalik. See on ohtlik müüt, mida kaasaegne sootsium söödab naistele igal nurgal sisse, et nad sattuksid stressi ja tunneksid ennast süüdi, kui üks aspekt nende elust lonkab ja kõik ei olegi perfektne. Nagu ilma selleta on töötavast naisest emal muretsemist liiga vähe.