Kui elan oma perest 4000 kilomeetri kaugusel, pean siiski olema õnnelik ja selleks kompromisse tegema. Mõned brändinimed, millest ma seda eales uskunud poleks, aitavad mul igapäevases eluvõitluses hakkama saada, lühendades vahemaad kallite inimeste vahel, kirjutab Portugali-Eesti kirjanik João Lopes Marques.
- João Lopes Marques. Foto: erakogu
Elades korraga kahes väga erinevas riigis, mis on omamoodi Euroopa antipoodid, hakkab sulle nalja tegema, kui märkad julgeid ja edukaid brände, mis saadavad sind su regulaarsel ja stressitekitaval rändel. Sa muutud neile lojaalseks ka ilma igasuguse boonusmiilide programmita. Nad aitavad vahemaid lühendada, võimaldades samas jagada sõpradega tükikest teisest poolusest, mida me tol hetkel igatseme.
“See pole lihtne,” ütleks naiivne inimene.
Eile, kui ärkasin Lissabonis, vaatasin naise saadetud fotot sellest, kuidas mu kolm last söövad Viljandis hommikust. Märkasin sellel fotol, mille keskmes oli köögilaud, maitsvaid mulgi vanaema küpsetatud pannkooke. Neid kattis erepunane maasikamoos. Pole vaja öeldagi, et nad nägid välja isuäratavad, sest vanaema Agnes lisab tavaliselt veidi keefiri, et nad muutuksid õhulisemaks.
Parimad pannkoogid maailmas, uskuge mind.
Äripäeva essee
Äripäeva arvamuskülgedel ilmub kord nädalas pikemas mahus põhjalikum käsitlus ühiskonnas hetkel olulistel või üldist mõtteainest pakkuvatel teemadel
Sellegipoolest, esimene asi, mis mu tähelepanu köitis ja tegi mu hommiku eriliseks, oli jook väikestes pudelites, millest mu lapsed jõid. Compal, muidugi. Neile meeldib õunamaitse. Mango või pirn pole samuti paha, lihtsalt veidi magusam. Ja kui sa oled täiskasvanu, üle 21 aasta vana nagu mina, siis sa pead proovima tomati-Compalit Bloody Mary selleri ja Tabascoga. See on väga maitsev, eriti kui asendada viin džinniga – gurmaanide hästi hoitud saladus. Aga jätame selle praegu, tagasi hommikupoolikusse kusagil Viljandimaal. Foto juurde.
Ainuke dissonants, mis mulle pähe tuli, oli fakt, et mu naine Age oli saatnud selle Portugali-Eesti foto WhatsAppi kaudu. End voodis sirutades ja duši alla suundudes mõtisklesin, kuidas ja miks Skype minu elust nii kiiresti kadus. Microsoft ja Bill Gates ja Seattle ja USA... Ja... Olgem ausad, kui varem oli Skype möödapääsmatu, siis nüüd on ta kukkunud mingisuguseks tagavaravariandiks, kui WhatsApp või Messenger peaksid mingil põhjusel kokku jooksma.
Ärge mõistke mind valesti, see hommikusöök või minu fantaasia selle kohta – oli armas.
Kuid selle loo narratiiv tuli minu juurde siis, kui puhusin paar tundi hiljem Lissaboni kesklinnas juttu oma taksojuhiga. Tegelikult ei olnudki ta päris taksojuht. Isegi mitte järjekordne Uberi juht. Ei, ta töötas Boltis, minu lemmikus Lissaboni transpordivõrgustiku firmas. Nad on kiiremad, odavamad… ja muidugi, Eesti omad.
Mu alateadvus oli otsustanud austada mu Viljandi peret. Minu linnas tegutsevad veel USAst pärit Uber, Hispaaniast pärit Cabify ja Prantsusmaalt inspireeritud Kaptein, aga mingil põhjusel olin siiski otsustanud eelistada Bolti.
Lisaks eelmainitud faktile, et Bolt on Eestist ja vähendab seetõttu vahemaad minu ja mu pere vahel, pakub ta tervet soodustuste plejaadi, ja seda konkurentidest palju sagedamini. Mulle tundub ka, et nende autopark on üsna uus. Lisaks investeerib Bolt hulga raha arenevatele turgudele nagu Aafrika. Veelgi enam: juhid saavad paremat palka, umbes 85% sõidu maksumusest, samas kui Uber koorib 25%.
Kui aus olla, siis koputan viimasega oma sotsiaaldemokraatlikule poliitilisele südametunnistusele. Ideaalid. Jah, Bolt tundub pigem euroopalik ja vähem ameerikalik. Tore, see on minu käsitlus kapitalismist – Keynes on ikka mu ülimuslik allikas.
Oma kõige metsikumates fantaasiates võin ma ette kujutada ideaalset ettevõtet: kui Bolt & Compal OÜ oleks olemas, ostaksin nii palju aktsiaid kui võimalik. Usun headesse maitsetesse ja täiuslikku mobiilsusse. Kui neid kombineerida, õigesti doseerida ja segada, on tulemus väga hea. Portugal ja Eesti käsikäes, sõltumata paljudest meie kultuuride erinevustest.
Aga kõige tähtsamaks pean ma tõsiasja, et mõlemal brändil on globaalne levik. Nad on muutunud mõlemale riigile keeruka kosmopolitaansuse võrdkujuks. Compal asutati 1952. aastal ja müüb tänapäeval oma mahlasid viiel kontinendil. Bolt, mis asutati 2013. aastal, pakub tööd rohkem kui poolele miljonile juhile – paljud neist portugallased, isegi Tallinnas – ja opereerib enam kui 25 riigis üle maailma.. ja laieneb edasi.
Vaid kaks asja teevad mind veidi kurvaks. Compal pole veel otsustanud hakata tootma astelpajunektareid, mida võiksin siin Portugalis tarbida, ja Bolt ei ole piisavalt investeerinud kommunikatsiooni.
Tegelikult kurdavad selle üle peaaegu kõik taksojuhid, kellega siin sõidan. “Me saadame e-kirju nende peakorterisse ja neil võtab umbes kolm kuud, et vastata,” ütles mulle täna Mario. “Ja kui nad lõpuks vastavad, kasutavad nad Google Translate’i…” Vähe sellest, üks mu sõber küsis hiljuti Boltist (siis veel Taxify) tšekki ja neil võttis kaugelt liiga kaua, et see talle e-posti teel saata. Ta pidi küsima kolm või neli korda.
Jällegi kommunikatsioon. Bolt & Compal OÜ tundub olevat minu Euroopa pere karikatuur. Abielu. Me armastame võõrapärasust teineteise veres, kuid kommunikatsioon võiks olla parem.
Palju parem.
Nagu nad kinnitavad oma reklaamides ikka ja jälle: “Life has to be epic or it’s worthless.” (“Elu peab olema kangelaslik, või on see mõttetu.”) Või: “Don’t feel comfortable with something that is less than you.” (“Ära lepi millegagi, mis pole sinuvääriline.”)
Nii ei jõua meile keegi järele: mina teen oma panuse OÜ-le Bolt & Compal. Ja et Markus Villig, Bolti juht hakkaks hommikusöögi kõrvale jooma Compali astelpajujooki. Nagu Hiina investorid Pekingis juba teavad, on OÜ Bolt & Compal täiuslik ükssarvik ja väärib igat untsi oma mahlasest reputatsioonist.
* Artikkel on kirjutatud autori vabast mõttelennust. Autor ei võtnud ega võta vastu raha üheltki eelmainitud firmalt.
Inglise keelest tõlkinud Askur Alas.
Seotud lood
Venemaale kehtestatud karistusmeetmed ei kao niipea ja pigem karmistuvad, kirjutab kaitseuuringute keskuse teadur Kalev Stoicescu.
Muuseumikvaliteediga kunsti on võimalik osta vähem kui poole iPhone’i eest, leiab investor Riivo Anton. “Ma paneks piiri 500 euro peale– sealt on kindlasti võimalik leida häid teoseid, mille järeltulijad saavad pandimajja viia.”