Lähisuhtevägivald on kõikjal, õpime seda märkama ka töökaaslaste seas

Olen nii palju viimaste aastate jooksul lähisuhtevägivallast kirjutanud, et see ei tule kellelegi enam üllatusena. Mu lapse ema loeb kommentaare ja heidab siiamaani turvakaalutlustel ette, et sellega nii paljusid inimesi ärritan. Ja ilmselt on ka aja küsimus, mil mu kolmeaastane poeg ütleb siiralt: „lähisuhtevägivald“, kui keegi küsib, mis tööd issi teeb. Tegelikult pole see minu töö. Vaid meie kõigi oma. Sinu ka.

Kuidas siis? Tänaseks teame, et vägivald era- ega ärisuhetes ei ole normaalne. Isegi laste tutistamine on keelatud. Ja parem ongi, sest ühiskond vajab mitte taltsaks dresseeritud kuuletujaid rumalale autoriteedile, vaid demokraatlike kommunikatsioonioskusi ja pidevat ideede võistlust. Kuid õhus on ka endiselt palju kõhklusi. Kas see probleem on ikka nii suur? Kas see probleem ikka puudutab minu ettevõtet ja kolleege? Kas see probleem pole mitte feministide väljamõeldis, et meestelt võim ära võtta?

Kõhklused on normaalsed. Ka kõige suuremad firmajuhid teavad seda. Kui arst ütleb, et tõmbame su hamba välja, siis esimene küsimus on ikka, et äkki saaks kuidagi teistmoodi. Me ei taha lõigata lahti asju, mis on alati nii olnud. Muutused toovad ebakindlust. Ja lisaks on paljude meeste sees ka nähtamatu kogus agressiivsust, vägivaldusust, jahimehelikkust, ja meestepoolse vägivaldsuse paljastamine paljastab meis ka need sisemised mustrid, mis meil on aidanud nii kaugele jõuda.

Me teame, et iga kolmas naine on elu jooksul kannatanud partneri vaimse või füüsilise vägivalla käes. Statistika. Aga me ei räägi sellest, et sama loogika kohaselt on iga kolmas mees on olnud oma partneri suhtes vägivaldne. Ja nüüd tuleb see koht, kus ma õpetan sulle, kuidas sa saad oma kollektiivi vaadata täiesti uue pilguga. Tuginen siin sadadele kuuldud lugudele, ohvriabitöötajatelt kuuldud tarkuseteradele ja oma enda elukogemusele.

Suhtevägivald sünnib kontrollivajadusest, mille aluseks hirm armastusest, austusest või olulisusest ilmajäämise ees. Need hirmud on meisse programmeeritud lapsepõlves, kus meie vanemad ei teadnud veel midagi vägivallavabast kasvatusest. Karistused keskendusid alandusele, valule, austuse äravõtmisele. Ja karistati eksimustega vahelejäämise eest.

Seega üks tüüpiline vägivaldne mees on kasvanud mitteeksivaks ja eksimusi mitte tunnistavaks. Ta on peaaegu alati patoloogiline valetaja, hea luiskaja või tõeväänaja. Ta on teiste pingutuste pisendaja ja teiste probleemide alatähtsustaja. Ta toob esile oma vajadused, ideed, ja mõtted, ära kuulamata ja arvestamata teisi.

Ta on sageli seltskonna hing ja tunnustust otsivalt heatahtlik, tehes üllatusi, korraldades üritusi või võttes enda peale suurt vastutst nõudvaid ülesandeid. Sageli teeb ta paljusid puudutavaid muudatusi teistega konsulteerimata, pidades enda lahendusi ainuõigeteks. Tema naljad võivad muutuda heatahtlikust jõhkraks, otseselt või kaudselt mõnitavaks või mõnd nõrgemat osapoolt alandavaks. Tema meeldiv käitumine saab osaks sageli vaid neile, kes teda imetlevad. Ühe omadusena on tal kindlasti olematu kriitikataluvus ja alaarenenud võime oma vigu tunnistada. Ta mõistab hukka teiste eksimusi, aga oskab alati põhjendada enda üleastumisi. Ta võib raevuda ebaõnnestumiste korral ning talle omane on süüdistada enda ebaõnnestumistes alati kedagi teist.

Selline kolleeg võib olla ohtlik ka oma kodusele lähisuhtepartnerile. Ta võib ka õigustada laste füüsilist karistamist ning ta meeleolud võivad olla kiiresti muutuvad.

Nüüd, kui sa selle osa oled lõpuni lugenud, mõistad, et kuigi ma ei rääkinud sõnagi peksmisest, võib selliseid mehi olla tõesti iga kolmas. Juhtivatel kohtadel ja poliitikas rohkemgi. Sain just selle artikli ajal oma Facebooki kontole anonüümse pika kirja ühe prügifirma juhi kohta, kes kohtlevat ka naisi nagu prügi. Ühe allika põhjal ma ei tee järeldusi, aga tundub usutav.

Lähisuhtevägivalla ohvri puhul palutakse sageli märgata muutust tema käitumises, kuid see ei pruugi alati nii olla, kui ohver on vägivalla all kannatanud juba aastaid. Tähele tasub panna erinevaid kompensatsioonimehhanisme. Eksalteeritust või liigset passiivsust. Madal enesehinnang ja süütunne võib väljenduda ka tühiste viperuste korral. Ta vabandab tihti ja isegi väldib oma ideede ja mõtete esitlemist ka vabamas õhkkonnas. Ta võib kanda riideid, mis varjavad löökide jälgi, olgu selleks sallid, kaelarätid või katvam meik. Ta ei võta osa kollektiivi ühisüritustest, on lahkumiskellaajas hästi punktuaalne, vastab kõnedele kiiresti ja sageli ei taha rääkida ka kõige lihtsamaid asju teiste kuuldes. Ta võib olla hajevil, magamata, stressis, kannatada kohatiste ärevushäirete, hingamisraskuste käes. Ta ei palu abi, ja sageli ei taha rääkida ka oma partnerist, tihtilugu on tuntav hirm.

Tal võib olla probleem alkoholi või ravimitega, mida kasutab vägivaldse suhtega toimetulekustrateegiana. Ta pruugib lõunasöögi eest tasuda sularahas mitte pangakaardiga, sest pangakaarti võib partner hoida enda käes. Ta võib haigestuda äkki, teatades ette sellest alles hommikul, mis tegelikult varjab vigastusi. Ta võib eitada vigastusi või põhjendada vigastusi kukkumiste vms õnnetustega, aga on nendest rääkimisel pigem üldsõnaline, soovides kaitsta vägivaldset partnerit. Ja kõige olulisem märk on see, et ohver võib tunduda pinges või surve all, soovimata sellest rääkida. Ükski neist märkidest ei tööta üksikuna süüstava asitõendina kellegi elukaaslase suhtes, kuid koondportreena vajavad need muidu ilmsüütud ilmingud äratundmise oskust küll.

Sellistel puhkudel on täiesti normaalne, et me ei oska sekkuda või midagi ette võtta, isegi kui on tekkinud kahtlus. Käisin rääkimas ühe kaubandusasutuse kollektiivis selsamal teemal pärast seda, kui ühe kolleegi oli mõrvanud ta abikaasa. Märkamine ja usaldusliku sideme loomine oma kolleegidega ei ole igapäevaste ärimurede kõrval kerge ülesanne. Aga seda on võimalik teha.

Kui sul on kõhklus, kas su kolleegil võib olla probleem, võid julgelt helistada ohvriabi kriisitelefonil 116 006. Jah, ma tean, see number on arusaamatult keeruline meelde jätta, aga ma ise proovin seda ette kujutada rahasummana, kuidas mul on sada kuusteist tuhat eurot ja siis veel viieeurone ja ühene münt.

Teiseks võib alati kutsuda kollektiivile loengut pidama mõne psühhoterapeudi, ohvriabitöötaja või minusuguse tegelase, kes saab jagada kogemusi ja öelda ennekõike – vägivaldsus on kontrollitav, selle eest saab võtta vastutuse ja muutuda. Ning ohvriks olemine ei ole paratamatu, vaid täiesti välditav.

Kolmandaks võib anda oma kollektiivis hoiakuid eeskuju näol, kui taipasid, et ka sinus on mingeid vägivaldse inimese tunnuseid. Rääkida oma elust. Tunnistada tehtud vigu. Kirjeldada oma hirme ja soove. Ning võin kihla vedada, et uue ajastu kaasavas juhtimisstiilis pigem võimenduvad teie organisatsioonisisesed usalduslikud suhted, kui kahaneb sinu kui juhi autoriteet. Julgus olla nõrk ja hoida nõrgemate poole iseloomustab paljusid tugevaid meeskonnatöötajaid ja juhte.