Eesti suurimad ehitustööde ja arhitektuuri tellijad on riik ja omavalitsused, kelle hangetel on enamasti ainult üks tingimus – odavaim hind. Tulemuseks pole spordisaal, kool või elamu, vaid vajadusi eirav ebalahendus, mis kümne aasta pärast remonti vajab, kirjutab arhitekt Peeter Pere.
- Peeter Pere. Foto: Andras Kralla
Iga hoone, rajatis või ehitis ei saa ega peagi olema maamärk. Ja iga arhitektuurivõistlus ei saa päädida maailma kuulsa ooperimajaga Sydneys, Helsingi keskraamatukoguga Oodi või Turning Torso elamuga Malmös. Kuid iga kord, kui me valame kuhugi vundamendi, rajame uue tee või pargi, muudame sellega meid ümbritsevat keskkonda. See peab ühiskonnale väärtust looma, mitte olema odav, mõnikord ka praak, mille lõpmatu remont ta lõppeks ikkagi kalliks teeb.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!
Seotud lood
Vältimaks suvalist, killustunud, ebafunktsionaalset ning halba avalikku ruumi ehk ruumilist reostust, oleks vaja riigi aktiivsemat, terviklikumat ja läbimõeldumat tegevust, milleks sobiks riigiarhitekti institutsioon, kirjutab arhitekt Peeter Pere.
Riigile kuulub linnaservades liiga palju tarbetut ja amortiseerunud kinnisvara, mille võiks pikaajalisele rendile andes või maha müües uuele elule puhuda, kirjutab ASi Technopolis Ülemiste juht Gert Jostov.
Kuigi Haapsalu Uksetehase nime järgi võiks arvata, et tegemist on uksetootjaga, siis tegelikult valmistatakse Haapsalu külje all Uuemõisas ka aknaid. Ettevõte on keerulised ajad edukalt üle elanud ja tänavu plaanib avada esindussalongi ka Tartus.