Venemaa ja Türgi vahel on hübriidsõda käinud juba mitu aastat, kuid suurem konventsionaalne konflikt ei oleks ei Putini ega Erdoğani huvides ning ainus, kes sellest võidaks, oleks Süüria diktaator Bashar al-Assad, kirjutab ajaloolane ja ajakirjanik Taavi Minnik.
- Taavi Minnik. Foto: erakogu
Venemaa ja Türgi on ajalooliselt Kaukaasia ning Musta mere ranniku pärast rinda pistnud alates 16. sajandist. Ajaloolased on kokku lugenud, et kolme ja poole sajandi vältel, aastatel 1568–1918, kulutasid Venemaa ja Türgi teineteisega sõdimisele 69 aastat. Kusjuures Vene-Türgi sõdasid eraldas teineteisest keskeltläbi üks inimpõlv: tapeldi, siis taastuti, siis jälle tapeldi ja nii edasi. Kogu tänapäevaste Vene-Türgi suhete eelloo ümberjutustamine veniks pikale, seetõttu võib esile tuua ühe üldise seaduspära Vene-Türgi sõdadest 18.–19. sajandil. Nimelt õnnestus Vene armeel türklasi lüüa lahinguväljal, kuid läbirääkimistelaua taga läks türklastel korda sõjalised kaotused enamasti ümber pöörata ja venelaste sõjaline edu samahästi kui ära nullida. Mõlemad rahvad –nii venelased kui ka türklased – on ilmselt põhjusega uhked oma diplomaatiliste traditsioonide üle, kuid võib öelda, et türklased on selles vallas venelastest edukamad olnud.
Seotud lood
Lindströmi müügitöö eripära seisneb iga tiimiliikme tugevuste ärakasutamises ja arendamises. Just müügiinimeste koolitamine ja vastutuse andmine nende eelistuste põhjal aitab püsivalt leida ja hoida motiveeritud töötajaid, selgub saatest “Minu karjäär”.