Merit Karise: 54 ja 47

“Riigikogu esindab rahvast, lahendades olulisi riigielu küsimusi. Riigikogu liikmete arv on 101, mis jaotub naiste ja meeste vahel vastavalt nende osakaalule rahvastikus. Näiteks 2023. aasta rahvastiku andmete alusel täidavad naised 54 ja mehed 47 riigikogu kohtadest”.

Sellise sammu algatas riigikogu Eesti Vabariigi 105. sünniaastal enne riigikogu valimisi. Toome all väljavõtteid riigikogu istungite stsenogrammist, kus näha seisukohti, mis selle sammu tegemist põhjendasid.

Saadik 1:

"Meil on vaja parandada üks ammune viga, et peegeldada ja võimaldada ühiskonna tegelikku toimimist riigi kõrgeimas esinduskogus - riigikogus. Käsitada poliitikat pelgalt huvipõhisena pole adekvaatne, pole kunagi olnud, sest inimeste koondumisele huvide alusel eelneb inimeste koondamine ühiskonnas meesteks ja naisteks ning toimimine leibkondadena. Ei hakka siin esitama naiste ja meeste erineva kohtlemise ajalugu ega tänapäeva uuringuid, et soolist käitumist mõjutavad nii bioloogia kui ühiskond.

Tänaseks oleme vast ühel nõul, et kõik, mis siin ilmas sünnib, olgu see inimene või riik, sünnib mõlema soo võrdse tähtsusega koostöös. Ühiskonna koostöine algüksus on leibkond, kus otsustatakse raha ja leiva jaotamine. Ja riik, see on rahvas kui leibkond - kui väga lihtsalt väljenduda. Üks suur leibkond ühise majapidamisega, mille eelarve ja teiste ressursside jaotamiseks võtab otsused vastu esindusleibkond - riigikogu.

Kui meie riigi leibkonna liikmetest on üle poole naised ja alla poole mehed, siis miks peaks see olema teisiti meie esindusleibkonnas? Poliitikat tuleks käsitada kui mõlema soo ühist, leibkondlikku tegevust, mille eesmärk on riigi - rahva kui leibkonna liikmete - rahaline toimetulek, hea haridus, füüsiline ja vaimne tervis, kestlik kultuur ja elukeskkond."

Saadik 2:

"Nii praegused kui potentsiaalsed naispoliitikud kui ka naisvalijad ütlevad, et poliitika on meeste tegu ja nägu. Poliitika on olnud pigem meeste klubiline tegevus, kus eesmärk on klubi kestmine. Riigikogu on olnud pigem meeste organisatsioon nagu sõjavägi, meeskoor, maffia, kirik, vabamüürlased. Kas me siis sellist riigikogu tahtsime?

Meil tuleks öelda igaühele, eriti naistele, kes väidavad, et pole poliitikast huvitatud, nii: kui väidad, et pole poliitikast huvitunud, siis väidad samas, et pole huvitunud oma tööst, tervisest, perest, haridusest, vanaduspõlvest - oma tulevikust. See oleks ka selge sõnum, et riigi juhtimises on samad protsessid, mis kodumajapidamise juhtimises - ainult suuremal skaalal. Naise roll kodumajapidamises on enamasti sama, mida poliitikas vaja - algataja, esindaja, planeerija, koostöö juhtija, läbirääkija, konsultant, korraldaja, vastutaja."

"See samm tuleb nii kiirelt kui võimalik ära teha seetõttu, et me lihtsalt ei saa endale lubada naiste kui - nii imelikult kui see ka ei kõla - riigi ressursi raiskamist - ainuüksi seetõttu, et naised ei taha, ei jaksa meestega jageleda erakondade juhtkondades ja valimisvőitluses. Ja miks nad üldse peaksid? Kui nad on meestest kõrgemalt haritud ja elavad 10 aastat kauem, samas töötavad madalama palga eest ja ühiskonnas väheprestiižseil töökohtadel - kas pole see unistuste rahvaesindaja?

Haritud, missioonitundega, vähenõudlik ja pikaealine poliitik? Miks nad peaksid tõestama ka seda, et võiksid olla riigikogus esindatud samas proportsioonis, kui neid rahvastikus on?

"Naiste puudumist ja seega riigikogu töö kreenisolekut näitab väga kõnekalt fakt, et riigikogus pole hariduskomisjoni. Haridus on kultuurikomisjoni alateema. Iga Eesti laps käib koolis, ise ütleme enda kohta uhkelt “education nation”. Kas asi on selles, et kuna mehi on õpetajate seas veel vähem kui Riigikogus naisi, siis pole haridusvaldkond oma komisjoni saanud? Kes see tark naine oli, kes ütles, et mehi on liiga palju poliitikas ja liiga vähe mujal?"

"49 riiki rakendab mingil moel kvoote. Meie otsus tähendaks looduse kvooti - naisi on vaja sama loomulikult kui mehi, niisama loomulikult kui neid sünnib. Naised ei pea olema nagu mehed. Mehed konkureerivad oma kohtade pärast ja naised oma.

Täpselt sellistena nagu nad on. Vähem või rohkem haritud, julged või tagasihoidlikud, noored või vanad, köögiabilised või tippjuhid, emotsionaalsed või jäänäod, munarakkudega või ilma, lastega või lastetud. Naised ja mehed lihtsalt on. Mida hullu juhtuks, kui naisi ja mehi oleks Riigikogus vastavalt nende osakaalule rahvastikus? Mitte midagi. Ainult protsent ise muutuks vastavalt rahvastiku muutusele."

"Kunagi otsisime Nokiat, siis suurt narratiivi, aga endal oli üks argine peenhäälestus tegemata: aluse loomine riigi juhtimiseks selliselt, nagu me tegelikult oleme. Eesti oleks esimene riik maailma ajaloos, kelle esinduskogu sooline koosseis oleks rahvastiku sooline koosseis.

See ei tähenda, et palgalõhe või naistevastane vägivald kaoksid kui võluväel, et naised hakkaksid päevapealt rohkem töötama prestiižseil töökohtadel. Kuid tekib reaalne alus neiks muutusteks. See oleks ühele riigile ja rahvale väga suur asi."