Leo Siemann: Eestil tuleb lahendada eksistentsiaalne küsimus

Elame ajal, mil Eesti riigi majandusnäitajad ja eksport on kolinal langenud. Meedias tuuakse meile põhjusteks koroonapandeemiat, sõda Ukrainas, energiakriisi ja inflatsiooni, mis puudutab kõiki eluvaldkondi.

Konjunktuuriinstituudi ekspertide hinnangul on Eesti majanduse hetkeolukord (september 2023) allapoole rahuldavat taset, kuna meie toodetele on ebapiisav nõudlus, innovatsioon on madal, rahvusvaheline konkurentsivõime väheneb ja oskustööjõudu napib.

Intellektuaalne omand (edaspidi IO), milleks on autoriõigused, patendid, kasulikud mudelid, disain ja kaubamärgid, on kahtlemata seotud majanduse ja ekspordiga. Seetõttu tuleks intellektuaalomandit põhjalikult käsitleda nii kooliprogrammides kui ka elukestvas õppes, et rahval oleks selge, mis toimub ja mida võiks paremini teha.

Leian, et Eestis on tarvis läbi viia intellektuaalomandi reform ja luua riiklik strateegia. See aitaks meil ajaga kaasas käia ja eksporti kasvatada, kui me soovime riigina püsima jääda ja areneda. Samas on aga nii ida kui lääne pool elavatele rahvastele parem, kui meil korralikku IO strateegiat ei ole, siis saavad nad meie siseturul edasi laamendada ja õigusi omada, mis meile peaks kuuluma.

Arvan, et see on ühe korraliku riigi tunnus, kui intellektuaalomandi strateegia on välja töötatud ja rakenduses. Muidu kaotame miljoneid eurosid registreerimata leiutiste, disainide ja kaubamärkide tõttu, mis ka hetkel toimub. Just seepärast tuleb meil asjale enam tähelepanu pöörata.

Kolm olulist põhjust, miks me seda nüüd just vajame :

Esiteks paistab Eestis jätkuvalt silma madal intellektuaalomandi teadlikkus ühiskonnas. Sageli ei teata isegi seda, mis asi see intellektuaalomand on, rääkimata oma õiguste kaitsmisest. Kirjutasin sellest juba 13 aastat tagasi, et Eesti koolides tuleb IO õpet süvendada, mille peale vastas tollane haridus- ja teadusministeeriumi kantsler, et asjaga tegeletakse. Täna peame aga tõdema, et suurt ei tegeletud küll, kuna kodumaiste patentide ja teiste IO registreeringute numbrid on patendiameti hinnangul jätkuvalt madalad.

Teiseks mõjutab vähene IO registreeringute arv eksporti ja seeläbi Eesti rahva ning riigi jõukust. Siinkohal on oluline patentide, tööstusdisaini ja kaubamärkide omamine ning kommertsialiseerimine. Just viimase puhul on tähtis õiguskaitse, et oleks tooteid ja teenuseid, mida saab müüa ja litsentseerida ja seda nii sise- kui ka välisturul.

Meie suure idufirmade hulga juures jäävad IO õigused sageli tähelepanuta ja enne, kui märkame, on nad juba välismaale kolinud. Sama asi puudutab ka Eesti siseturul toimetavaid firmasid, kelle IO õigused pole korralikult kaitstud ja kes just seetõttu välisfirmade poolt kohtusse kaevatakse.

Kolmas oluline asi on tehisaru areng ja pealetung. Viimasel ajal räägitakse tehisarust üsna palju, mis juba mitmes eluvaldkonnas agaralt toimetab ning inimeste võimekust ja seadusi ületab. Siinkohal on meil tegemist superarvutit kandvate robotitega, millest mõned isegi juba jalgadel ringi liiguvad.

Sisuliselt on see aga siiski tehnoloogia ehk patentide kogumik, mida keegi kusagil omab. Ei ole loogiline ega eluterve, kui inimese loodud tehnoloogia omab samasid või isegi suuremaid õigusi kui inimene ise. Näen, et siinkohal laiutab meile vastu suur turvaauk ja katastroof, kui me kohe midagi ette ei võta.

Eesti ministeeriumid peaksid kiiremas korras ümarlauda istuma ja riiklikku intellektuaalomandi strateegiat looma hakkama, mis ennekõike arvestaks Eesti kodanike ja firmade huve ning samas peaks silmas ka inimõigusi.

Leian, et olukord on kriitiline ja tegutseda tuleb suhteliselt ruttu, kui me soovime riigi ja rahvusena püsima jääda. Juba täna tiksub aeg meie kahjuks. Kui me peatselt liigutama ei hakka, siis jääb meie armsast Eestist vaid lõhn järele.