Kairit Kall: kvantiteedimajandusest kvaliteedimajanduseks

Mis oleks, kui liiguks praeguselt kvantiteedipõhiselt majandussüsteemilt sinna, kus enam oleks rõhk tehtava sisul ja kvaliteedil? Kus teeksime hästi häid asju? Usun, et sellega paraneks inimeste tööga (ning eluga) rahulolu ja laiemalt ühiskondlik heaolu. Eesti võiks tuntuks saada riigina, mida iseloomustab kestlik majandamine, rahulolevad elanikud ning toodete ja teenuste kõrge kvaliteet.

Valdavalt on Eesti majandussüsteem (nagu paljud teisedki) orienteeritud kvantiteedile. Esikohal on sellised näidikud nagu tootlikkus, SKT, majanduskasv. Nende liigne tähtsustamine on probleemne, kuna need näitavad peamiselt ju vaid mahtu: kui palju tehakse. Tähelepanuta või väiksema kaaluga jäävad tihti aspektid, mida, miks ja kuidas teeme/toodame. SKTd võib kasvatada ka väga jätkusuutmatutel viisidel.

Kvantiteedikesksusele ettevõttes või organisatsioonis viitab näiteks see, kui hanke võitja otsustatakse peaasjalikult hinna alusel; kui aasta kokkuvõtet tehes võrreldakse näidikuid eelmise aastaga ja positiivne on tulem, kus midagi on pelgalt kasvanud vaatamata protsessi sisulisele poolele (idee lõputust kasvust on ju tegelikult päris veider); kui loetakse kokku projektilepingud ja kasum, aga ei pöörata tähelepanu klientide ja töötajate rahulolule või panusele ühiskonda.

Väikese Eesti tegelik konkurentsieelis ei saa olla mahuga löömine ehk kiiresti, palju ja odavalt tegemine. See hävitab me looduskeskkonda ning inimeste vaimset ja füüsilist tervist. Kvantiteedile keskendumine, olgu see majanduses tervikuna või üksikus ettevõttes, toob endaga ridamisi probleeme. Sel on kohutav mõju loodusele: toodetakse palju tarbetut või isegi kahjulikku, kiiresti prügikastis lõpetavat või internetiavarustes ulpivat.

Numbrid ei anna inimese tööle tihti tähendust. Lihtsalt millegi tegemine, sest on vaja kasvatada käivet või parandada muid näidikuid, ei ole sama, mis teha tööd, kuna sellel tunnetatakse väärtust, oma töö ja selle tulemite üle ollakse uhked. Isegi kui osa tööst on inimesele tähenduslik, siis kvantitatiivsetele näitajatele keskendumine võib võtta ära töö tegemise rõõmu: liiga kiiresti ja palju tegemine hävitab tegemise naudingu, rääkimata probleemidest kvaliteediga, mida see tihti kaasa toob.

Lihtsalt raha tõttu töö tegemine või pelgalt kasumi tagaajamine ei tee meid õnnelikuks, ei paku pikas plaanis rahulolu, pigem toob see kaasa nii vaimse kui füüsilise tervise halvenemise. Samuti võivad kõrvalnähtudeks olla laiemad sotsiaalsed probleemid, nagu majanduslik ebavõrdsus, aga ka ületarbimine, sõltuvusprobleemid ja muud destruktiivsed käitumisviisid, millega inimesed kehvast tööst väljapääsu otsivad ja lohutust leida püüavad. Need omakorda võivad tekitada lisakoormust sotsiaalsüsteemile ja ühiskondlikke pingeid.

Meie töö ei peaks olema pidev sundus ja ainuke lohutus sellest nädalavahetus või puhkus, mille peaasjalikult taastumiseks kasutame. Töö tegemine võib pakkuda ka palju rõõmu ja tähendust.

Kuidas muutust saavutada? Eks see sõltub valdkonnast ja võiks saada vastused sealsete tegutsejate kokkulepete tulemusena. Teisalt tuleks läheneda süsteemselt ja eri valdkondi hõlmavalt, et muutus ka kanda kinnitaks.

Mõned märksõnad, mida kaaluda: kokkulepped kvaliteedi osas sektori tasandil; kaasav ja töötegijate heaolu tähtsustav organisatsioonikultuur; tööaja ja -koormuse vähendamine, luues pinnas motiveeritumate ja inspireeritumate töötegijate jaoks; haridussüsteemi kaasajastamine; mõõdikute kriitiline ülevaatamine ning kvaliteedile, jätkusuutlikkusele jms viitavate eelistamine; aeglane tootmine ja tarbimine; kohalik kvaliteettoodang; parandamine, renoveerimine, selmet minema visata ja lammutada.

Kui meil oleks ühiskondlik kokkulepe, et soovime eelkõige kvaliteedile keskenduda, siis oleks organisatsioonidel ja üksikisikutel lihtsam selles suunas liikuda, sest isoleeritult on see äärmiselt keeruline. Kindlasti seab olulised piirangud üleilmastumine, kuid siiski eksisteerib riikide vahel omajagu variatiivsust ning konkurentsieelise võib anda ka hästi ja õigete asjade tegemine, mitte pelgalt odavusele keskendumine.

Võiksime luua visiooni Eestist kui kvaliteetsete toodete ja teenuste keskusest. Eesti oleks kui kvaliteedimärk: riik, kus tehtud tooted ja teenused on väärtusahelates kõrgel kohal, kuhu tullakse õppima, kuidas paremini teha. Praegusel kestlikkust kui eesmärki rõhutaval ajajärgul on just õige aeg sellisteks muutuseks.