Priit Tinits: võtame Singapurist Eesti DNAsse üle kolm põhimõtet

Kümme aastat tagasi ütles Singapuri tollane riigisekretär ühes intervjuus, et Singapuri edu alus on mentaliteet, kus sügaval DNAs on kolm teadmist: “The world doesn’t owe us a living, that we are a price taker, and if we don’t keep changing and transforming, we will be swept away by global forces.” Ehk otsetõlkes: „Maailm ei võlgne meile elamist, et me oleme hinnavõtja, ning kui me ei jätka pidevalt muutumist, siis pühivad globaalsed jõud meid minema.“

Singapuri on tihti toodud eduka ühiskonna näitena ka Eestis, millele järgneb sageli rida põhjuseid, miks sealse ühiskonna reeglid meil ei toimi. Nagu Eduka Eesti konkursi lugejad ja osapooled on ilmselt juurelnud, on edukust tagavaid kõlavaid ja suuri ühekordseid projekte või hõbekuule keeruline leida, sest edukuse põhjused on alati komplekssed.

Edukuse tagamiseks ei piisa ühest konkreetsest ideest, vaid alustada tuleb mõtteviisist. Kauge, kuid väiksuses meiega sarnane Singapur pakub meie väga olulise näite, sest need kolm nimetatud DNA aspekti on Eestis selgelt võimalikud omaks võtta.

Enamgi veel, väidan, et need olid meil olemas ja omased edukatel 1990. aastatel ja nullindatel, kuid on viimasel ajal kuidagi unustuse hõlma vajunud.

Esimest teadmist võiks eesti keelde tõlkida kui „igaüks on oma õnne sepp“. See vanarahva tarkus on selgelt loonud vundamendi Eesti arenguteele. Ilma raske ja sihistatud tööta ei oleks olnud ei jõukust ega oma riiki. Tõsi, me ei ole seda teinud mitte üksi, vaid koostöös sõprade ja partneritega.

Aga me peame andma endale selgelt aru, et aidatakse neid, kes ennast ka ise aitavad. Kuid juba saavutatud edu võib uinutada ja eks ole ka õige aeg-ajalt hinnata, kas teenitud edu on jõudnud kõigi kodanikeni. Edukas riik peab kompromissideta olema suunatud arengule, mitte võlgade kompenseerimisele või ühtlasele jaotusele.

Eestil on endiselt väga head eeldused. Paljuräägitud PISA edetabelis paistab Eesti õpilane kõige enim silma, mitte niivõrd testitulemustega, vaid nn edenemismõtteviisiga (growth mindset), milles olime viimasel kahel korral maailmas esikohal. See vähe teadvustatud tegur on tõenäoliselt ka idufirmade kultuuri oluline koostisosa.

Kuid just nagu taimed ei saa kasva pikemaks kui neid mullast välja tõmmata, ei vii ka lubadused, et heaolu tagab riik (või Euroopa Liit või mõni suurprojekt) inimeste potentsiaali väljaarendamiseni. Et päriselt hädas olijate aitamine võimalik oleks, tuleb teiste kasvuks luua sobiv keskkond, kus igaüks saab valida oma tee päikese suunas.

Teine teadmine viitab strateegilisele arusaamale, et ka kõige edukamate väikeriikide maailmamuutmise suutlikkusel on selged piirid. Hinnavõtja mõiste tähistab mikroökonoomikas ettevõtet, mille turupositsioon ei võimalda turuhinda kujundada ja mis peab leppima väljakujunenud hindadega.

Nagu igal turul kujundavad reeglid ja hinnad suurtegijad ning väiketootjal jääb üle vaid kohanduda või kaduda. Väiketootjatel on loomulikult võimalik olla edukas, aga keskendudes eelkõige kitsastele nišisegmentidele, kus omatakse konkurentsieeliseid.

Ka väikeriigil ei maksa teha illusioone, et globaalsed eesmärgid täituvad oluliselt kiiremini, kui väikeriik panustab neisse keskmisest innukamalt, pahatihti lausa ennastkoormavalt. Nagu üks laialt tuntud palve viitab, on edu aluseks julgus muuta asju, mida suudetakse muuta, ja leppida asjadega, mida ei suudeta muuta, aga kõige enam ehk oskus nende vahel vahet teha.

2015. aasta aastalõpuintervjuus ütles tollane peaminister [Taavi Rõivas – toim], et Eesti on jõudnud peenhäälestuse ajajärku. See intervjuu märgib paljudele pöördepunkti, justkui Eesti riik oleks olnud enam-vähem valmis ning rahvas võis rahulikult puhkama jääda. Et tegu oli illusiooniga, tegi selgeks maailm meie ümber ja 2016. aasta lõpu Äripäev kirjeldas aastat kui jahmatuste aastat, kus peaministri vahetumine ei mahtunud nimekirjagi.

Kas tahame seda märgata või mitte, aga maailm on juba selline, kus ka paigal püsimiseks peab järjest kiiremini jooksma. Praegusaja geopoliitilises määramatuses võib sellestki väheks jääda, tihtipeale on vaja teha sekka suuremaid hüppeid ja suunamuutusi.

Singapuri riigisekretär sõnastas paratamatuse – ainult pidev muutumises olemine teeb väikeriigi vastupidavaks globaalsetele jõududele.

Eesti on olnud läbi viimaste aastakümnete üle ootuste edukas, kuid miskit tundub olevat läinud kaduma, miskit, mida me praegu ühiskonnana, kas või sellesama Eduka Eesti konkursi abil taga otsime.

Kui võtame uuesti omaks eduka väikeriigi Singapuri DNAs peituvad põhimõtted ...

- et keegi ei võlgne meile midagi, me peame ise ennast aitama,

- et väikeriik peab teadvustama oma võimete piire ja leidma endale jõukohased nišid ning tegutsema targalt teiste järel, mitte ees globaalsete eesmärkide saavutamisel ning

- et globaalses konkurentsis püsimiseks peame olema pidevas muutumises,

… siis leiame üles Eesti kadunud eduloo ja saame ellu viia igasuguseid Eduka Eesti ideid.