Jaanus Müür, Alexandros Pazaitis: maailm muutub lokaalsemaks. Valmistugem selleks läbi haridussüsteemi

Alates teises maailmasõjast on inimkond kogenud ajaloos pretsedenditut heaolu kasvu. Selle võimaldajaks on olnud globaliseerumine koos kaupade ja materjalide vaba liikumisega. Selline liikumine võib pikas perspektiivis muutuda piiratumaks. Samuti seab piirid senine ressursside mittejätkusuutlik kasutus. Seetõttu tasub mõelda, kuidas kasvava majandusliku lokaalsuse kontekstis ühiskonnana toime tulla.

1990ndatel oli taastatud iseseisvuse ja IKT abil aina kiiremini globaliseeruva majanduse kontekstis oluline hakata kiiresti digipädevusi arendama, seda eeskätt koolides Tiigrihüppe programmi kaudu. Lokaalsemaks muutuvas maailmas tasub mõelda täiendavalt ka nende oskuste arendamisele, mis võimaldaks kohalikku (väike)tootmist, nagu oskus kasutada 3D-printerit.

Raamatus „The End of the World Is Just the Beginning“ defineerib analüütik Peter Zeihan globaliseerumist kui võimalust ükskõik millisel ajahetkel minna ükskõik kuhu ja suhelda ükskõik kellega, k.a ärilistel eesmärkidel, osaleda erinevates tootmisahelates ning saada juurdepääs ükskõik millisele materiaalsele tootmissisendile. Ta lisab, et globaliseerumist on võimaldanud mereteede vabadus, mis on eeskätt olnud tagatud USA ja vähemal määral tema partnerite merevägede poolt.

Võrreldes külma sõjaga on aga Lääne praegune sõjaline võimsus väiksem, mis on vähendanud võimet ennetada konflikte või nendele reageerida. Me näeme, kuidas näiteks Punasel merel toimuv mõjutab kaupade liikumist. Taolised probleemid võivad tulevikus tekkida nii Hormuzi väinas kui ka Lõuna-Hiina merel.

Venemaa algatatud sõda Ukrainas on piiranud Vene raudtee ja õhuruumi kasutust ning mõjutanud toorme kättesaadavust. Sama sõda on näidanud, kuidas eriti Lääne-Euroopa on alainvesteerinud oma julgeolekusse. Zeihanit võib kritiseerida Ameerika-kesksuse eest, kuid tõeteri ta pakub. Huuthi mässulistega tegelemine ja Ukraina abistamine on suuresti tuginenud ameeriklastele. Mis saab siis, kui mõni ameeriklaste jaoks olulisem kaubatee on konflikti tõttu häiritud?

Lihtne ligipääs kapitalile on teine globaliseerumise võimaldaja, mis on aidanud luua heaolu Hiinas, Kesk- ja Ida-Euroopas. Hiina ja arenenud riikide vananevate ühiskondade tõttu kulub aga üha enam kapitali pensionipõlve, mitte investeeringute peale. Paljud vaba raha omajad Läänes lähevad lähiajal ka pensionile. Lisaks eelistavad kapitali omajad konflikte täis maailmas investeerida sinna, kus on turvalisem. Reshoring (tootmise toomine ettevõtte päritoluriiki – toimetaja tõlge) ja friendshoring (liitlasriikides asuva tootmise ja tarneahelate kasutamine – toimetaja tõlge) on Läänes seetõttu kasvavateks märksõnadeks.

Globaalne ligipääs tootmissisenditele on toonud kaasa loodusressursside mittejätkusuutliku kasutamise koos tarbimise kasvu, looduskeskkonna hävingu ja kliimasoojenemisega. Eestlane ei pruugi seda märgata, sest keskkond hävib valdavalt globaalses lõunas. Miks peaksid hävingut kogevad riigid seda edasi taluma? Samal ajal on EL seadnud eesmärgiks kliimaneutraalsuse, mis peaks tähendama ka kokkuhoidu energia ja materjalide kasutuses.

Kõige eelneva tulemuseks on kasvav lokaalsus, kus ligipääs toormele ja kapitalile muutub raskemaks ning tuleb mõelda, kuidas vähemate ressurssidega toime tulla.

Meie geograafiline asukoht ja väiksus seavad piiranguid. Meie tugevusteks on aga hea haridussüsteem, väiksusega kaasnev paindlikkus ja võime käia muutustega kaasas. Võttes arvesse nimetatud ohte, arenguid ja meie tugevusi, tasuks mõelda Tiigrihüppega sarnasele programmile, mis viiks 3D-printerid igasse kooli ja arendaks nende kasutamise oskuseid. Kuigi lokaalsemas maailmas võib materiaalse liikumine olla raskendatud, levivad disainid internetis jätkuvalt kiiresti. Selle nähtuse nimeks on kosmolokaalsus.

Miks mitte antud kontekstis võimaldada noortele juba kooli tööõpetuse klassides omandada 3D-printimise baasteadmisi. Õpilane ei pea suutma disainida keerukaid detaile, kuid baasteadmised nii disainimisest kui ka lihtsama 3D-printeri kasutamisest oleksid omandatavad. See looks eelduseid väikeettevõtluse levikuks, mis põhineks globaalselt levivatel disainidel ja kohalikul tootmisel 3D-printerite abil. Antud oskuste levik oleks tervitatav ka olemasolevate ettevõtjate poolt.

Samuti võib 3D-printeri kasutamise oskus kriisiolukorras olla olulise tähtsusega. Ukrainlased kasutavad neid nii droonide kui ka muu sõjamaterjali tootmiseks. Tegelikult tasuks mõelda ka tööõpetuse klasside muutmisele kogukondlikeks parandustöökodadeks, kus inimestel oleks võimalik õppida kasutama erinevaid tööriistu ja -masinaid ning parandada vanu või luua uusi nende jaoks vajalikke esemeid.

3D-printimisega seotud oskuste arendamine ja tööõpetuse klasside avamine kogukondadele nõuaks taristuinvesteeringuid koolides. Kuna peame demograafiliste muutuste tõttu koolivõrku nagunii reformima, loob see võimaluse taoliste investeeringute peale mõelda juba täna. Antud oskuseid saaks pakkuda ka koostöös väliste osapooltega, mis muudaks haridussüsteemi avatumaks ja paindlikumaks.

Ja kui maailm ei muutugi nii suletuks, oleks nendest oskustest ikkagi kasu.