Mait Kraun: Eesti peaks varakult valmistuma uue rahasüsteemi tulekuks

Eesti peaks looma töögrupi majandusteadlastest ja riigimehelikest poliitikutest, kes hakkavad varakult kujundama Euroopa ja läänemaailma uut rahasüsteemi. See rahasüsteem peaks võimaldama ühiskonnas tekkinud ülisuurel ebavõrdsusel vabaturumajanduslike normide piiresse jõuda ja looduskeskkonda hoida.

See idee võib kõlada radikaalsena just Eesti väiksuse tõttu, aga mõelda tuleb suurelt. Eesti on ju võtnud juhtiva rolli infotehnoloogias (mis võib kujuneda oluliseks süsteemi kujundamisel, nt krüptotehnoloogia osas) ning idufirmade edukuse poolest oleme Euroopa tipus. Tegelikult mängis meie oma majandusteadlase Ragnar Nurkse töö olulist rolli ka 1944. aastal loodud Bretton Woodsi rahasüsteemi väljakujunemisel.

Praegune rahasüsteem põhineb võlal ja krediidi lõputul paisumisel, teenides selle kaudu eelkõige tarbimiskultuuri – laialt levinud konsumerismi, mis räsib nii inimeste kui ühiskonna vaimset tervist ning ka looduskeskkonda tervikuna. Selle juured paiknevad omakorda materialismis, mis on läänemaailmas oma kombitsad ajanud pea kõikidesse valdkondadesse.

Praegune võlavõimendusel põhinev rahasüsteem eeldab lõputut majanduskasvu – igasugune majanduslangus ja finantskriis tekitavad süsteemis võimenduse järsu vähenemise ja seeläbi akuutse deflatsiooniohu. Ma ei ütle, et deflatsioon tingimata halb oleks, aga praeguses süsteemis on see majandusele laastav.

Kuna krediit peab praeguses süsteemis olema enamjaolt kergesti kättesaadav, võimaldab see ka üle jõu ja järgmiste põlvkondade arvel tarbima hakata – nii valitsuse kui üksikisiku perspektiivist. Muidugi aitab paljuski kaasa ka see, et valuutal ei ole mingit tagatist peale usalduse raha emiteeriva valitsuse vastu. Seda usaldust kuritarvitades on võimalik tarbimispidu jätkata kauem. Eelkõige rahatrüki ja valitsuse kulutuste kasvu kaudu.

Rahatrükil ja üle jõu kulutamisel on suured tagajärjed nii keskkonnale kui ühiskonnale. Me teame, et sotsiaalsete pingete ja polariseerumise üheks peamiseks aluspõhjuseks on ebavõrdsuse kasv. Seda on hästi kirjeldanud Ray Dalio oma raamatus „Principles for Changing World Order“.

Raha- ja majanduspoliitikute tegevuse tulemusel on ebaloomulikult suur osa rahast liikunud finantsturgudele, mis on järsult paisutanud rikaste varasid. Samuti on rahasüsteemi sisse kirjutatud inflatsioon ja raha ei täida enam väärtuse säilitaja funktsiooni. Need, kellel pole piisavalt teadmisi raha investeerimiseks ja kasvatamiseks, on kaotajate poolel.

Praeguse rahasüsteemiga jätkates näeme aina rohkem ebavõrdsusest tulenevaid ühiskondlikke pingeid ning lakkamatut kulutamist ja tarbimist, seda nii järeltulevate põlvede kui looduskeskkonna arvel. See süsteem ei peegelda meie püüdlusi jõuda keskkonnasõbraliku majanduseni, pigem vastupidi.

Raha kannab kolme olulist funktsiooni: maksevahend, arvestusühik ja väärtuse säilitaja. Me peame taaslooma raha nõnda, et sellest saaks uuesti väärtuse säilitaja. Et inimesed saaksid 10 aastat kinnisvara ostmiseks raha koguda ilma, et nad peaks inflatsiooni pärast muretsema. Et me ei peaks ennast aastakümneteks pangalaenuga siduma. Et meilt ei võetaks varjatud inflatsioonimaksu, mis tabab rängemalt just keskklassi ja vaeseid.

“Aga siis hakkavad kõik madratsi alla raha koguma ning inimestel ei ole enam initsiatiivi raha tööle panna,” kõlab levinud vastuargument. Neid inimesi, kes oma raha kasvatada soovivad, leiab alati. Me ei pea inimestele seda peale suruma. Klassikalise kullastandardi ajastul (1880–1914) oli raha väärtus aastakümneid stabiilne ja elu ei jäänud seisma. Pigem vastupidi, see oli läänemaailmas viimaste sajandite üks suurima majanduskasvuga perioode.

Ma ei ütle, et me peaksime tingimata klassikalist kullastandardit taastama, kuigi ka see on üks võimalusi. Palju tõenäolisem on luua tänapäeva tehnoloogiat (eelkõige krüptotehnoloogiat) kasutades hübriidne rahasüsteem, kus raha hulk on algusest peale piiratud ning see on omakorda seotud ka mõne reaalse varaga (näiteks kullaga).

Ja siinkohal ma ei mõtle keskpanga programmeeritavaid digirahasid (CBDC), mis võimaldavad inimeste vabadusi ja privaatsust piirata ning on samm jälgimisühiskonna poole. Kui tehnoloogiat kasutada, peab see olema üles ehitatud vabadusele ja õiglusele.

Läänemaailmas on rahasüsteemide vahetus toimunud viimaste sajandite vältel iga 30–50 aasta tagant. Me peame varakult olema valmis selleks, et meeletud võlatasemed ning sotsiaalsed muutused toovad praeguse rahasüsteemi varisemise, nii nagu nägime maailmasõdade ajal ning 1971. aastal.

Uue läänemaailma rahasüsteemi aluspõhimõtete ja tehniliste üksikasjade väljatöötamiseks peaks Eesti looma assamblee oma ala targematest majandusteadlastest, IT-ekspertidest, firmajuhtidest ja poliitikutest, kes hakkavad töötama uute lahenduste ja selle nimel, et need jõuaks ka rahvusvahelisele areenile.