Laura Välik: kes on golgafrinchlased? Lahendame liivakastiprobleemi

„Peamine probleem – üks peamistest probleemidest, kuna on mitu –, üks paljudest peamistest probleemidest, mis seostub inimeste valitsemisega, on küsimus, keda panna seda tegema; või pigem, kes suudab panna inimesi laskma endile seda teha. Kokkuvõttes: on teada-tuntud tõsiasi, et need inimesed, kes kindlasti tahavad inimesi valitseda, on, ipso facto, kõige vähem sobilikud seda tegema.” - Douglas Adams

Kui liivakastis kohtuksid kaks last ja üks teeks katse teist valitsema hakata, peaksime teda väikeseks türanniks. Ja ilmselt ka halvasti kasvatatud lapseks.

Aga, kellele meeldivad halvasti kasvatatud lapsed täiskasvanunahas?

Kuid väike linnuke ei teadnud rääkida ei seda, kas mõni laps ka kellegi poolt hääletas, ega seda, kes liivakasti valitsejaks sai.

Aasta 2021 kohalikel valimistel ei hääletanud ligikaudu pool Eesti valijaskonnast. Teise poole hulgas tõdesid nii valitavad kui ka valijad ilma igasuguse häbitundeta vastandumist ja vastu hääletamist – häda ei anna häbeneda. Täna tõdeme üheskoos, üpriski ühel meelel ja keelel, et Eesti poliitikas annab tooni lapsemeelsus. Võiks ju küsida, et kas soovisime sellist üksmeelt – aga ei küsi!

On paremaid küsimusi! Kuidas oleme jõudnud selleni, et valime endid valitsema need, kes soovivad meid valitseda? Kuidas oleme omaks võtnud mujalt maailmast – ja tänaseks ka mujal maailmas läbikukkunud – karjääripoliitiku süsteemi? Kuidas oleme sallinud oma kogukondade valitsemist ja seeläbi ühisvarade väheste huvides kasutamist, aga mitte nõudnud üheskoos loomist?

Kaasamist ja koosloomet on Eesti ühiskonnas teatud inimesed ja ühendused siiski nõudnud – tundub, et seni enamasti tulutult. Kriibib kuri kahtlus – ja see kahtlus vajab kahtlusteta uurimist –, et keskmine karjääripoliitik ja tema alluvuses töötav keskmine ametnik ei ole sõnu kaasamine ja koosloome kuuldes mõistnud, millest juttu on.

Karjääripoliitika kui ühiskonnasüsteemi läbikukkumine ilmneb nii täiskasvanute kollektiivsetes pilgetes lapsemeelsete valitsejate suunal kui ka selle maailma kõige uuemate tulijate tabamuses – nimelt avastas Lausanne`iülikooli professor Julia Steinberger, et tänased noored ei pea täiskasvanuid isegi mitte päris täiskasvanuteks … vaid täiskasvanuteks, kel on omakorda täiskasvanud.

Noortes on tekitanud pettumuse täiskasvanute ja nende täiskasvanute ehk karjääripoliitikute senine võimetus võtta täiskasvanutele omast täit vastutust erinevate kriiside lahendamisel ja ühiskonna hoidmisel.

Justkui liivakasti muinaslugu, kus ühed lapsed valitsesid teiste laste üle.

Senikaua, kuni täiskasvanutest ei saa päris täiskasvanud, jätkub elu liivakastis. Senikaua, kuni täiskasvanud valivad endale täiskasvanuid, jätkub elu liivakastis. Ja miks ei tohi jätkuda elu liivakastis? Sest lapsed tõmbavad ka arteriaalsele haavale pisikese jänkudega plaastri usus, et sellest piisab.

Lahendamata liivakastiprobleemi, ei ole võimalik toimivalt lahendada ühtki teist ühiskonnakorralduse probleemi.

On vaja vabaneda karjääripoliitikast ehk valitsemisest, et luua ühiskond, mis saaks toetuda tugevatele kogukondadele ja riigivanematele-targematele. Alustada võiks ekspertidest koosnevate eetika- ja pädevuskomisjonide moodustamisest, mis annaksid avaliku hinnangu iga avalikku teenistusse kandideeriva inimese pädevustele ja eetikale.

Sest täiskasvanud lähtuvad otsuste tegemisel just ekspertide nõuannetest.

Douglas Adamsi, kelle tsitaat seisab loo alguses, filosoofiline teos viib lugeja „ Universumi Lõpu restorani”, mida ei ole ilmselt külastanud mitte ükski tänase Eesti ühiskonna valitseja. Kui mõni neist oleks seda mõttekauget kohta külastanud – ühtlasi mõistes, kus ära käis – ja tagasiteel ka universumi valitseja hütist läbi astunud, siis ta valitsemisega ei tegeleks.

Selles raamatus kohtab golgafrinchlasi! Küllap oled neid kohanud sinagi.