Paula Salme Sandrak: sünkroniseerime tervise- ja maksustrateegiad

Terviseameti andmetel on Eestis üle 50% surmadest tingitud südame- ja veresoonkonnahaigustest, mis on märgatavalt kõrgem ELi ja OECD riikide keskmistest näitajatest (vastavalt 37% ja 30%). Südame- ja veresoonkonnahaigused tapavad Eestis ligi kaks korda enam inimesi kui vähkkasvajad.

Samas pole need haigused enamasti sugugi mitte järsu lõpuga kulmineeruvad terviserikked, vaid tõved, mis lühendavad oluliselt meie kvaliteetselt (loe = lahedalt, energiliselt) elatud eluaastaid, sest nendega käivad kaasas füüsilise ja vaimse tervise piirangud, muu hulgas krooniline väsimus ja depressioon.

Tervisekassa andmetel kulub vereringehaiguste raviks praegu nii 100 miljonit eurot aastas. 100 miljonit, mis tuleb meie kõigi kukrust.

Võib mõelda, et kogu see jama mõjutab ainult pensionäre ja tippstressis tippjuhte, aga tegelikult oleme jõudnud ajajärku, kus levinud elustiilifaktorid toidavad haigusriski meie kõigi jaoks, olenemata soost ja vanusest.

Ülekaaluliste laste osakaal on viimase 20 aasta jooksul Eestis kolmekordistunud (ca 31%ni, st iga kolmas laps), mis tähendab, et tervisekriis puudutab juba põlvkondi, kelle jaoks – ja peagi, kellega koos – me seda edukat Eestit siin koos pusime.

Ülalolevad numbrid pole vältimatud – 80% neist haigustest on ennetatavad. Iga lugeja oskab nimetada mõne tegevuse, mis olukorda parandaks: alkoholi- ja suitsetamise vähendamisest rohkema liikumise ja mitmekülgsema toiduni. Kui paljud meist neid soovitusi järjepidevalt järgivad?

Tuleb välja, et üksi infost ja motivatsioonist ei piisa. Arsti hea sõna on abiks, aga parimatest kavatsustest hoolimata tihti lihtsalt “aega pole”, “tööd on palju”, “lapsed vajavad hoidmist”, “energia on otsas” ja “see pole mulle taskukohane”. Me ei käitu alati enda parimates huvides. Käitumisökonoomilised uurimused näitavad, et meie otsuseid ei juhi üldiselt mitte ratsionaalne analüüs, vaid emotsioonid, väljakujunenud mõtteprotsessid ning sotsiaalsed tegurid.

Ühtpidi aitab käitumisökonoomika mõista, miks paljud haigused pole praegu veel ennetatavad, teisipidi saab selle printsiipe rakendada, loomaks tervist edendavaid keskkondi. Selged näited Eestist on süsteemne tervislik koolilõuna ja hiljuti menetlusse jõudnud suhkrumaks.

Mitmekülgne ja vähetöödeldud toidu tarbimine on teaduskirjanduse alusel üks kõige efektiivsemaid viise hoidmaks meie südame- ja veresoonkonnatervist. Maailma tippinstitutsioonide soovitusel peaks köögi- ja puuviljade osakaal küündima 50%ni meie taldrikul.

Selline kogus aitaks oluliselt vähendada vererõhku, põletikku, kolesterooli, veresuhkru kõikumist, samas toetades mikrobioomi ja seedimist, millel on positiivne doominoefekt kaalulangusele, immuun- ja närvisüsteemi talitlusele.

Konflikt seisneb selles, et olukorras, kus selline toit ja eriti soovitatav kogus (50%) on paljudele hinna tõttu kättesaamatu, ootavad (tihtipeale taskukohasemad) ultratöödeldud toidud tarbijat iga kioski ja supermarketipoe riiulites oma kõrge energiasisalduse, vastupandamatu värvivaliku ning lõpmatu tähtajaga.

Ultratöödeldud toidud on üheaegselt sõltuvusttekitavad ja väherahuldavad, paradoksaalselt toitainevaesed ning energiarikkad, mis tähendab, et neid tarbides on lihtne üle süüa ja samas jääb söömata terve hulk n-ö päris toitu (too 50% taldrikust!). Üheaegselt näljutame end toitainetest ja sööme ülemäära palju soola, suhkrut ja odavaid täiteaineid, mis kombineerituna upitavad mitte ainult südame- ja veresoonkonnahaiguste, vaid ka vähiriski.

Toiduainetööstus on tööstus nagu iga teine ja seni, kuni seda juhivad majanduslikud ajendid, pole selle roll propageerida rahvatervist, vaid keskenduda kasumlikkusele. Iga ettevõte annab parima, et minimeerida toorainekulusid ning maksimeerida lõpptoote vastupandamatust – vahel kukub see välja paremini, teinekord halvemini. Kelle roll see rahvatervis siis on?

Eesti riigi roll. Kuigi mõned võivad mõelda, et riigi roll pole olla lapsehoidja, on oluline mõista, et riigil on juba selgelt suunav roll toiduainete tarbimises. Subsideerides mitmeid toiduainete töötlemise valdkondi, muudab riik teatud toidud tarbijatele odavamaks, teised jällegi kallimaks, suunates otseselt tarbijakäitumist ning pikaajaliselt kõigi tervist. Suhkrumaks on tore algus, aga ainult jäämäe tipp.

Kuhu edasi? Läti seim on köögi- ja puuviljade käibemaksu hoidnud viimase viie aasta jooksul 5–12% vahel, mis moodustab ümardades nii 1/4–1/2 nende tavapärasest käibemaksust (21%). Võiks küsida, millal me Lätile järele jõuame? Kaotatud käibemaksu saab tasa teha ja ületada kõrgendatud ultratöödeldud toidu käibemaksuga ja miks ka mitte vastava toidu reklaamimaksuga.

Me võime käitumisökonoomika printsiipe targalt rakendades 1) tuua lisaraha riigi eelarvesse, 2) vähendada ennetatavaid ulatuslikke rahvatervise probleeme ja 3) optimeerida mahukaid kulutusi tervishoius. Mõtleme strateegiliselt ja aitame teineteist ree peale!