Merilin Piipuu: jagame tööaja elukaare ulatuses – täna töötan 80%, pensionärina 20%

Mis oleks, kui tooksime pensionärid tööturule tagasi ja annaksime seejuures tööealistele inimestele võimaluse hingata? Ehk jagaks täistööaja kogu elukaare ulatuses. Sisuliselt tähendaks see, et täna töötan 80% pühendades ühe päeva lisaks peresuhetele, tervisele, miks mitte ka pesu pesemisele ja annan lubaduse pensionärina üks päev nädalas luua ühiskonnale väärtust osaledes jätkuvalt tööturul või vabatahtlikuna mõnes kodanikualgatuses.

Seeläbi tunneksid pensionärid ennast vajalikuna, neile – tulevikus meile! – jääks pärast pensioniea saabumist alles oma roll ja identiteet. Ühtlasi saaksime vanemaealiste kogemused ja tarkuse tööturule tagasi tuua.

Tõenäoliselt teavad paljud meist lugusid kolleegidest, kellel on väga raske olnud minna pensionile. Eestlastele on tööalane identiteet äärmiselt oluline ja tööl käimisega on seotud ka suur osa meie sotsiaalsusest. Kuhugi kuulumine ja kasulik olemine ehk eneseteostus on inimese põhivajadused. Seepärast ei pruugi olla parim plaan öelda pensioniikka jõudnud töötajatele päevapealt: “Aitäh, head aega, minge nüüd puhkama!” Ka uuringud näitavad, et pensionile jäämisega kaasneb kiire kognitiivse võimekuse langus, mis on seotud just tööülesannete täitmise ja tööga seonduva sotsiaalsusega.

Et meil oleks jaksu ja jõudu 70-aastaselt panustada, selleks on vaja, et me täna ennast ribadeks ei tõmbaks! Ületöötamine, läbipõlemine, surnuks töötamine on karmid märksõnad, mis ikka veel iseloomustavad meie ühiskonda.

Me oleme saanud riigina olulisemalt rikkamaks, kui olime seda 30 aastat tagasi, aga hedonistlikud väärtused ei ole Eestis siiski kanda kinnitanud. Ometi panevad just hedonistlikud väärtused aluse parematele peresuhetele ja stabiilsemale vaimsele tervisele. Rahulolevamad ja tervemad inimesed omakorda teevad paremaid majandusotsuseid ning loovad endale ja ühiskonnale suures pildis rohkem väärtust.

Töönädala lühendamisest ühe päeva võrra on räägitud pikalt ja julgemad ettevõtted seda juba ka katsetavad, aga nii üksikisiku kui ühiskonnana varitseb ikka hirm: äkki ma ei tööta piisavalt? Kas lubadus pensionieas jätkuvalt osakoormusega panustada võiks nügida meie tööandjaid neljapäevase töönädala või paindlikuma tööaja poole, kus palk, puhkused jt õigused jääks samaks?

Siinjuures on ja jääb alati võimalus panustada rohkem. Usun, et sellise töökorralduse juures saaks näiteks reedetest ruttu talgute päevad, raamatukogude koristuspäevad, õppimise, lugemise või sootuks õpetamise päevad. Inimene tahab olla kasulik, väärtustatud ja hinnatud, kui tal selleks vähegi jaksu on.