Aarne Leisalu: riigikogulasele ja tavalisele töötajale peaksid kehtima samad reeglid

Riigikogu liikmed on tööle palgatud valimistel saadud mandaadiga ja tasu tehtud töö eest maksab talle maksumaksja. Kui riigijuhiks valitu tahab oma valija usaldust õigustada, toimib ta valijale suunatud seaduste ja määruste raames, allub samasugustele seadustele ega proovi töötaja, maksumaksja, valijaga võrreldes erisustega omale täiendavaid hüvesid saada.

Üldjuhul määrab töötasu ja kulutuste süsteemi töötajast juhtimispüramiidis kõrgemal asuv lüli. Ka riigikogulaste töötasu süsteem peaks olema valimisdebatis tööandja ehk valijaga kooskõlastatud. Kui tasu ei rahulda, tuleb tööandjaga ehk valija-maksumaksjaga rääkida töötasu tõstmisest või otsida teine tasuvam amet.

Loomulik oleks ka, et nii nagu töötaja lisatasud ja preemiad sõltuvad ettevõtte käekäigust ja juhi rahulolust, sõltub parlamendiliikme palk riigi majandusest ja valija rahulolust. Praegu on riigikogulase tasumäär seotud riigi keskmise töötasuga, aga võiks kasutada ka nutikamaid ettevõtluses kasutatud tulemustasu süsteeme.

Riigikogulane on lasknud täiesti vabatahtlikult iseenda taotluse alusel ennast riigikogusse valida. Töökoht ja töötasu ning lisatasude tingimused ning töökoht on eelnevalt teada olnud. Järelikult pole ka mingit põhjust töölesõidu- või elamiskompensatsiooni maksta.

Töö tegemiseks vajaliku ressursi ja töötingimuste loomise eest tuleb analoogselt tööandjaga tasuda maksumaksjal ka parlamendiliikmele.

On loomulik, et kompenseeritakse kulud, mis on töötajal tekkinud tööandjalt saadud ülesannete täitmiseks, mille tööandja on aktsepteerinud. Näiteks tuleb parlamendiliikmele kompenseerida valijatega kohtumised ja muud sellised kulud nii, nagu on kokku lepitud.

Tööandjal tuleb maksta erisoodustusmaksu tema enda töötajate poolt tarbitud toidu ja joogi eest, sealhulgas tuleb ära lugeda küpsised ja kohv, mille tema töötajad ärinõupidamisel tarbisid. Seejuures on esinduskulude maht määratletud suhtena aastakasumist või palgafondist. Kõige eelnevast erineva eest tuleb maksta erisoodustusmaksu. Miks see peaks riigikogulaste kulutustega teistmoodi olema?

Ettevõtetes pole töösõitude kulud sugugi väiksemad kui parlamendiliikmetel. Erinevalt parlamendiliikmest tuleb aga eraettevõttes isikliku sõiduvahendi kulult või ametiauto isikliku kasutamise eest tasuda erisoodustuse maksu. Samuti pidada sõiduraamatut. Sealjuures ei tule kõne allagi, et tööandja tasuks töötajale kuuluva sõiduvahendi liisingukulud ja maksaks sellegi pealt erisoodustust. Jällegi on riigikogu liikmetele erinevad reeglid.

Kui tavaline töötaja asub uuele ametikohale, ei tule tal pähe küsida kompensatsiooni selle pärast, et on oma varasema tegevusega omandatud kvalifikatsiooni kaotanud. Pigem eeldab uus tööandja, et varasemat kogemust ja kontakte kasutatakse uue tööandja eduks. Kui riigikogulase töölt vabastamises tema “töölepingu“ tähtajalisuse tõttu midagi ootamatut pole, ei tohiks olla ka põhjust valimisperioodi lõppedes talle mingit töölt vabastamise kompensatsiooni maksta (erakorralise vabastamise puhul kompensatsioon 1–3 kuu töötasu vastavalt tööperioodile).

Veel peaks ka riigikogulastele kehtima kõik töötajatega seotud töökorralduse ja -ohutuse ning -tervishoiu reeglid, seda kuni ISO kvaliteedijuhtimise süsteemi kehtestamiseni, keskkonna jalajälje mõõtmise ja kestlikkusaruande koostamiseni välja. Boonusena saaks valitu omal nahal tunda, milline mõju on tema enda kehtestatud seadustel ja määrustel ning kuidas ametid neid tõlgendavad. Sellel võiks olla üks kõige suurem mõjur bürokraatia ohjeldamisele.

Kui parlamendiliikmed tahavad saada täiendavaid teiselaadseid soodustusi, tuleks muuta seadusi nii, et samad reeglid kehtivad kõikidele kodanikele.