Keeleõppe saab muuta kasulikumaks ja ühtlasi nauditavamaks, kirjutab Mari Roonemaa arvamuskonkursile Edukas Eesti saadetud artiklis.

- “Päriselt motiveeriva huvi tekkimine mõne keele õppimise vastu ei ole tihti pragmaatiline, vaid võtab tuld emotsioonidest. Tegelikult saaks ja võiks noorte huvisid väärtustav õpetaja neid trende kohe õppetükkidesse lõimida,“ kirjutab Mari Roonemaa.
- Foto: Arno Mikkor
Usun, et ma pole ainus, kel on tagasivaateliselt teatav trauma kunagise keeleõppe süsteemi ja metoodikatega tavakoolis. Olen seltskonnas kuulnud nõrkemiseni peamiselt vene keele tundidega seonduvaid lugusid, kuidas klassikute luuletused on tänaseni peas, aga nende sisu ja sealjuures ka loomingu kontekst mõistmata. Mitte ainult, kes ja mida kirjutas, vaid miks kirjutas ja miks see tolle aja inimestele korda läks.
Sarnase kogemuse osaliseks on saanud ka minu lapsed. Nende õpipagasis on näiteks selline võõrkeeleõpe, kus valdav rõhuasetus on olnud grammatikal. Hetkel on tulemus see, et nad oskavad orienteeruda grammatilistes kategooriates, samal ajal aga kobavad pimeduses teksti sisu osas.
Miks me kordame samu vigu põlvest põlve? Üks selge arengukoht, kuidas muuta keeleõpe kasulikumaks ja ühtlasi nauditavamaks, oleks teadlik rõhuasetus keeleõppelt kultuuriõppele.
Ühisosad, mida jagada
Päriselt motiveeriva huvi tekkimine mõne keele õppimise vastu ei ole tihti pragmaatiline, vaid võtab tuld emotsioonidest. Ma ise vaimustusin hispaania keelest siis, kui nägin 15aastasena Pedro Almodóvari filme. Vene keele vastu hakkasin esimest korda huvi tundma siis, kui avastasin teismeeas Kino muusika. Tean inimest, kes fännas K-popi sel määral, et õppis Duolingo ja teiste iseõppimiseks võimalike kanalite abil keele selgeks ja tegi ülikooli alguses Eestit külastavatele korealastele tõlketöid.
Tegelikult saaks ja võiks noorte huvisid väärtustav õpetaja neid trende kohe õppetükkidesse lõimida, selmet nn Puškini-liini jätkata.
Erinevate keeleruumide kultuuri õppimine võiks olla kaasaegne ning läbipõimunud praktilistest ülekantavatest oskustest. Silmaringi võiks laiendada ka näiteks moodsa arhitektuuri maamärkidega, disainerite, kaasaegsete kirjanike ja ajakirjanike, kaunite kunstidega. Lisaks heade sotsiaalmeedia sisuloojate, poliitelu ja kodanikuühiskonna teemadega. Popkultuuri, aga ka ärikultuuri vahendamisega.
Muidugi peavad teemad olema jõu- ja ajakohased, aga tihti on isegi algklasside lastel, kes vaatavad vanemate kõrvalt uudiseid, teraseid tähelepanekuid maailma ja argikultuuri kohta. Nii on õpetajatel ja õpilastel võimalik üksteise maailmadest rohkem teada ning aru saada. Tervikuna võiks see põlvkondadevahelisele suhtlusele igati kasuks tulla ja empaatiat kasvatada.
Tulevikule mõeldes – paljud kokkulepped eri valdkondade professionaalses ja ärisuhtluses sünnivad endiselt hea isikliku kontakti, vastastikuse austuse ja usalduse pinnalt. Sinna jäävad jutud väljaspool nõupidamisruume ja otseseid tööteemasid. Paratamatult tunneme suuremat sümpaatiat ja avatust nende suhtes, kellega meil on ühisosad, mida jagada.
Miks nii pikalt?
Ma ei ütle, et grammatikat pole vaja. Loomulikult on. Küsimus on proportsioonides ja selles, kuidas tunnis kasutatud aeg võiks olla võimalikult mõtestatud ning ühtlasi kooli- ja keelerõõmu tekitav. Nihe keeleõppelt kultuuriõppele tavakoolis saaks aidata senist protsessi muuta tõhusamaks ja õpihuvi toetavamaks.
Hetkel kuum
Linn tahaks ka, aga odavamalt
Fond teeb S&P 500-le silmad ette
Miks me õpime võõrkeeli endiselt niivõrd pikalt, mõnd lausa terve kooliea vältel? Kui grammatikale keskendumine liiguks koolist rohkem iseseisva töö hulka või õnnestuks seda klassiruumis toimuvatesse vestlustesse jooksvalt sulandada, siis võib-olla saaks ka nädala keeletundide arvu kas või ühe-kahe võrra kokku tõmmata. Ehk võiks tekkivasse tühimikku lülitada mõne vajaliku nn STEAM aine või hoopis lõimiva projektõppe? Siin võiks tabada mitu kärbest ühe hoobiga.
Küsigem noortelt endilt
Igapäevaselt antropoloogidega koos töötades näen, kui tänulikud on inimesed, kui nad saavad kaasa rääkida neid puudutavates otsustes. Ka keeleõppe osas võiks lastelt-noortelt endilt uurida, mismoodi nad nauditavat ja motiveerivat õppimist ette kujutavad. Või kas keegi on istunud võõrkeeletundides vaatlejana ja märganud, mismoodi noored reageerivad ülesannetele, mida neil tundides lahendada palutakse, ja teemadele, mida käsitletakse?
Siia kõrvale peaksime uurima, kui palju kasutavad noored iseõppimist uute võimaluste – AI, erinevad äpid, YouTube – näol ning millist tuge peaks pakkuma tänane kool.
Hiljuti kuulsin ühelt välismaale kolinud eesti noorelt, et uues keelekeskkonnas tunneb ta end ebakindlalt, sest räägib hoopis teistmoodi kui tema eakaaslased. „Ma soovin, et mulle oleks Eestis kasvõi natukenegi kohalikku slängi õpetatud ja samuti kuulamisülesandeid antud,“ ütles ta. Eluline küsimus teismelise jaoks, kellele slängi valdamine annab hoogu vajalikule enesekindlusele ja kuuluvustundele. Omavanuste välismaalastega tahetakse rääkida omavanuste keeles.
Kui muudatuse praegu ära teeme, näeme juba mõne aasta pärast uute koolilõpetajate pealt, kuidas see nii neile kui ka Eesti riigile uusi arenguvõimalusi pakub, kui koolis saab keel praegusest paremini selgeks, aga tekib ka hoopis teisel tasemel arusaam selle keele rääkijatest. See ei kehti muidugi ainult eesti keele baasilt võõrkeelte õpetamise kohta. Tähtis on, et see kõik pädeks ka eesti keele enda õpetamisel. Ning mis peamine: kõike seda saab loodetavasti õppida suurema tuhina ja rõõmuga.
Arvamuskonkurss Edukas Eesti
Edukas Eesti on Äripäeva, Helmese, Elengeri (endine Eesti Gaas), If Kindlustuse, Ellex Raidla Advokaadibüroo, Swedbanki ja Verstoni konkurss, kuhu ootame Eesti eduloo uuendamise ja arengu kiirendamise ideid arvamusloo vormis. Konkursi peaauhind on 10 000 eurot.
Žüriisse kuuluvad korraldavate ettevõtete omanikud ja juhid, konkursi viib läbi Äripäeva arvamustoimetus. NB! Tööde vastuvõtt on lõppenud. Žürii koguneb aprilli lõpus, auhinnad anname üle mai alguses.
See teema pakub huvi? Hakka neid märksõnu jälgima ja saad alati teavituse, kui sel teemal ilmub midagi uut!