Tugev leping annab eelise

Paraku tuleb advokaadi töös endiselt ette juhtumeid, kus klient tuleb abi saama kehv leping näpus ning tema aitamine on keeruline, kuna ta on end lepingus ebamõistlike tingimustega sidunud. Sealjuures ei ole see mitte ainult eraisikute ja väiksemahuliste lepingute probleem, vaid seda tuleb ette ka suurte äriühingute ja mitmemiljoniliste lepingute puhul. Siin on mõned näpunäited, millest võiks lepingu koostamisel juhinduda, et oma huve paremini kaitsta.

Esimese asjana tuleks läbi mõelda lepingu ese (objekt) ehk see, millise kauba või teenuse saamiseks leping sõlmitakse – millistele tingimustele kaup või teenus vastama peab ning milliseks ajaks tuleb teenus osutada või kaup tarnida. Mida täpsemalt on lepingu eset kirjeldatud, seda lihtsam on hiljem viidata lepingu eseme puudustele ja teisele poolele nende alusel nõudmisi esitada. Paraku kipuvad pooled lepingu objektis kokku leppima väga lakoonilisel ja väheinformatiivsel kujul. Näiteks olen kokku puutunud juhtumiga, kus pooled sätestasid omavahelises lepingus, et töövõtja ehitab tellijale kraana, kuid kraana omadused olid täpsustamata jäetud. Kuigi mingil määral oli neid omadusi võimalik tuletada poolte varasemast emailivahetusest, oleks olnud kraana puudustele tuginemine oluliselt lihtsam, kui kokkulepitud kraana omadused oleksid tulenenud poole vahelisest lepingust. Lepingus oleks saanud kokku leppida kraana kõrguse, selle otstarbe (millist liiki tööks ja milliste detailide tõstmiseks seda täpselt kasutama hakatakse), lisada lepingule tehnilised joonised koos füüsikaliste omadustega jne. Vastasel korral oli töövõtjal õigus ehitada mistahes välimuse ja omadustega masin, mis vähegi kraana määratlusele vastas

Kui töö objektiks on kaup või teenus, mille osas kehivad standardid või kvaliteedinõuded, on mõistlik lepingus viidata sellele, et töö peab vastama teatud standardile (nt ehituse töövõtu puhul RYL 2000 jne). Standardile viitamine on mõistlik ka seetõttu, et sel juhul ei pea leping olema väga põhjalik ja spetsiifiline ning paljud tingimused tulenevad otse standardist. Küll ei saa standard asendada kunagi lepingu eseme üldiste omaduste kokkulepet, milles pooled sedastavad, millist kaupa või teenust ning millisel otstarbel tellitakse. Standard täpsustab ainult kvaliteedinõudeid.

Järgmise sammuna tuleks läbi mõelda võimalikud probleemid, mis lepingu täitmisel esile kerkida võivad, ning õiguskaitsevahendid, mida pooled sellistel juhtudel kasutada saavad. Toon siinkohal näitena koristusteenuse. Näide võib tunduda triviaalne, kuid seda teenust kasutab valdav enamus bürood pidavatest äriühingutest. Peamine tellijapoolne võimalik rikkumine on see, et ta ei tasu teenuse eest vastavalt lepingule või ei taga teenuse osutamiseks vajalike tingimuste olemasolu (näiteks ei taga juurdepääsu koristatavatesse ruumidesse, ei varusta koristajat vajalike vahenditega, kui see on tellija ülesanne).

Kokkulepitud tasu maksmata jätmise korral saab, olenevalt makseviivituse pikkusest ja võla suurusest, kasutada kas ainult viivises kokkuleppimist või ka õigust leping teatud suuruse ületanud võlgnevuse korral üles öelda. Teise juhtumi ehk objektile mittelaskmise puhuks võib kokku leppida näiteks „tühikäigu tasu” või leppetrahvi.

Teenuse osutaja peamiste rikkumistena tulevad kõne alla teenuse osutamata jätmine (koristaja ei ilmu kokkulepitud ajal objektile) ning puuduliku teenuse osutamine (töö kvaliteet jätab soovida). Siinkohal on mõistlik reguleerida neid küsimusi leppetrahvi sätestamisega lepingus ning teatud rikkumiste hulga kogunemisel võiks tellijal olla õigus leping ka ühepoolselt üles öelda.

Siinkohal tuleb uuesti mängu ka see, kas ja kui täpselt pooled lepingu sõlmimisel teenuse sisus ja kvaliteedis kokku leppisid ehk kas lepiti kokku, kui tihti koristaja objektil käib ja milliseid töid teeb. Kui ei, siis on keeruline lepingu rikkumisele tugineda ning poolte vahel võivad tekkida vaidlused selle üle, milline on sellise teenuse tavapäraselt oodatav kvaliteet. Kahtlemata on olemas mingid elementaarsed ülesanded, mida näiteks büroo koristajalt oodatakse. Samas ei tee sugugi paha sõlmida teenuse osutamise lepingu lisana konkreetne nimekiri töödest ja nende tegemise sagedusest (näiteks vaipade puhastamine ja põrandate pesemine 2 korda nädalas, laudade puhastamine 2 korda nädalas, riiulitelt tolmu pühkimine 1 kord nädalas). Vastasel korral on vaidlused ruumide korrasoleku ja teenuse kvaliteedi osas kiired tekkima ja ka õiguskaitsevahendite kasutamisel tekivad vaidlused.

Lisaks eeltoodule on oluline lepingus esitada ka selle lõpetamise regulatsioon. Teatud lepingu lõpetamist reguleerivad sätted sisalduvad seaduses. Kui seaduse regulatsioon pooli rahuldab, võib sellega ka piirduda, viidates lepingus, et selle lõpetamise osas kohaldub seadus. Samas on pooltel võimalik kokku leppida ka seaduses sätestatust erinevates lepingu lõpetamise võimalustes. Lepingu lõppemise ja lõpetamise reguleerimisel on olulised kaks küsimust. Esiteks see, kas pooled soovivad, et lepingust oleks võimalik nii-öelda igal ajal välja astuda või lepingu saaks üles öelda vaid olulise lepingurikkumise puhul ning teiseks – millised lepingurikkumised annavad poolele lepingu lõpetamise õiguse ja millise etteteatamisajaga. Esimene võimalus (taganemine või ülesütlemine nii-öelda igal ajal) võib olla mõttekas näiteks teatud teenuse osutamise lepingute puhul. See annab pooltele võimaluse teatud hetkel lepingust välja astuda ja teenuse osutamine lõpetada ning valida omale sobivam või soodsam lepingupartner. Sellise soovi korral on mõistlik sõlmida tähtajatu leping ja kokku leppida, kuidas kumbki pool lepingust välja astuda saab. Kindlasti tuleks arvestada sellega, et tähtajalise lepingu saab vastaspoole nõusolekuta üldjuhul lõpetada vaid teise poole rikkumise korral. Seega on pooled tähtajalise lepinguga üldjuhul seotud kuni lepingu tähtaja lõpuni.

Lepingust väljaastumise sätestamisel erinevate rikkumiste puhul on eeskätt kaks võimalust. Pooled saavad leppida kokku lepingu lõpetamise õiguses mistahes olulise lepingurikkumise korral või sätestada konkreetsed rikkumised, mille puhul pool saab lepingust välja astuda (vastavalt lepingu üles öelda või sellest taganeda).

Kahtlemata on lepingutes veelgi detaile, mille osas pooled saavad oma soove täpsustada ja seadusest erinevaid kokkuleppeid sõlmida. Lepingu objekt, õiguskaitsevahendite kasutamine ning lepingu lõpetamine on aga kahtlemata kõige olulisemad teemad, mida reguleerida. See annab seaduse regulatsioonist olulisemalt suurema garantii selleks, et kui miski ei lähe lepingu puhul ootuspäraselt, siis on võimalik kasutada efektiivselt õiguskaitsevahendeid.

Kui soovid, et sõlmitav leping Sinu huve arvestaks, siis järgi neid reegleid:

- Mõtle läbi lepingu ese ehk see, millist kaupa või teenust täpselt tahad – millistele tingimustele see vastama peab (mida täpsem on lepingu esemekirjeldus, seda lihtsam on hiljem selle puudustele tugineda);

- Mõtle läbi võimalikud rikkumised ja probleemid, mis võivad ilmneda ning õiguskaitsevahendid, mida tahad lepingu rikkumise korral kasutada;

- Mõtle läbi lepingu lõpetamise regulatsioon – millistel juhtudel tahad lepingust välja saada ja kas lepingu lõpetamine peaks olema pigem erand (lepingu siduvuse põhimõte) või on poolte huvides see, et lepingu saab igal ajal võimalikult hõlpsalt lõpetada.