Nõude loovutamine vs lepingu ülevõtmine – kumb teenib Teie huve paremini?

Paljudel juhtudel ei ole majanduslikult otstarbekaks palgata vajalike eriteadmistega isikuid, kelle tööülesanneteks oleks võlgade sissenõudmine. Seetõttu antakse võlgade sissenõudmine sageli sellega spetsiaalselt tegelevate äriühingute kätesse või isikule, kellel on nõude omandamise vastu näiteks eriline ärihuvi.

Praktikas sõlmitakse sellel otstarbel enamasti lepinguid, mille sisuks on nõude loovutamine kolmandale isikule. Lepingu pealkirjaks on reeglina „Nõude loovutamise leping“ ja selle sisu lakooniliselt järgmine: „Käesolevaga loovutab A B-le Lepingust nr 1 tuleneva nõude C vastu summas 100 000 krooni“. Probleemiks on aga see, et lepingu pooled sageli ei teadvusta endale, millised on nende eesmärgid lepingu sõlmimisel ning millised õigused ja kohustused nõude omandaja endale nõude loovutamise lepinguga saab. Oluline on eristada nõude loovutamist ja lepingu ülevõtmist.

Võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 164 lõike 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt astub nõude loovutamisega uus võlausaldaja senise võlausaldaja asemele.

Seega on nõude loovutamise esmane tagajärg nõude üleminek uuele võlausaldajale, s. t nõude loovutamise tagajärjel asendub senine võlausaldaja uuega. Sisuliselt tähendab nõude loovutamine aga seda, et uuel võlausaldajal on õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ning võlgnik on kohustatud kohustuse täitma uuele võlausaldajale. Arvestada tuleb aga sellega, et VÕS § 170 kohaselt loetakse nõude loovutamine võlgniku suhtes toimunuks alles siis, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ning uus võlausaldaja esitab selle võlgnikule. Vastavalt VÕS § 169 lõikele 1, kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule.

Nõude loovutamise teiseks tagajärjeks on tagatiste ning muude õiguste üleminek. VÕS § 167 lõike 1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel uuele võlausaldajale automaatseltüle nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused (mis lõpevad nõude lõppemisel, mille tagamiseks need on antud), s. h eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ning on üleantavad. Eelkõige kuuluvad siia alla käendus, vallaspant ja seaduse alusel tekkivad pandiõigused. Nõudega seotud kõrvalkohustusteks on intress, viivitusintress ja leppetrahv. VÕS § 167 lõike 1 teise lause kohaselt eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud nõude omandajale üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused (ei lõpe nõude lõppemisel, mille tagamiseks need on antud). Eelkõige kuuluvad siia alla hüpoteek, garantii ja registerpandid. Nimetatud ei lähe uuele võlausaldajale automaatselt üle, vaid kui vana ja uus võlausaldaja ei ole teisiti kokku leppinud, siis tekib nõude loovutamise korral nõude loovutajal võlaõiguslik kohustus tagada nende üleminek nõude omandajale. Samuti läheb vastavalt VÕS § 167 lõikele 4 nõude loovutamisel uuele võlausaldajale üle õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevad õigusi. Nimetatud võimaluse realiseerimiseks tuleb nõude loovutamise leping aga notariaalselt tõestada.

Rõhutamist aga väärib, et praktikas ollakse sageli ekslikul arvamusel, et nõude loovutamisel läheb uuele võlausaldajale automaatselt üle ka õigus öelda leping (millest tulenev nõude on loovutatud) üles või sellest taganeda, õigus alandada lepingujärgset hinda ning õigus leping tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud korras tühistada. Riigikohtu praktika ütleb aga vastupidist. Riigikohtus asus 21. aprilli 2009. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-35-09 seisukohale, et poole õigus leping üles öelda ei lähe nõude loovutamisega üle ühelt võlausaldajalt teisele isikule. Selline õigus saab üle minna lepingu ülevõtmisega VÕS § 179 kohaselt. Sama seisukohta kinnitas Riigikohus 10. juuni 2009. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-55-09 selgitades, et lepinguga seotud kujundusõigusi, s. h hinna alandamise õigust ei saa loovutada VÕS § 164 järgi. Selliseid õigusi saab üle anda üksnes teise poole nõusolekul lepingu ülevõtmise korras VÕS § 179 järgi. Samuti on samale seisukohale asunud Saksa Föderaalse Ülemkohtu V Tsiviilsenat oma 21. juuni 1985. a otsuses tsiviilasjas nr 134/84 ning kuna Saksa asjakohased õigusaktid kattuvad nõude loovutamise ja lepingu ülevõtmise osas võlaõigusseaduses sätestatud vastava regulatsiooniga, siis on mõistlik Saksa pikaajalist kohtupraktikat arvesse võtta ka võlaõigusseaduse vastavate sätete tõlgendamisel.

Seega nõude loovutamisel võlausaldaja küll vahetub, kuid nõude loovutaja positsioon tervikuna uuele võlausaldajale üle ei lähe, s. h ei lähe uuele võlausaldajale üle õigus leping (millest tulenev nõue on loovutatud) osaliselt või tervikuna üles öelda või sellest taganeda, samuti alandada lepingujärgset hinda ja leping tühistada.

Võlausaldaja positsioon tervikuna läheb uuele võlausaldajale üle lepingu ülevõtmisel. Vastavalt VÕS § 179 lõikele 1 võib lepingupool teise lepingupoole nõudolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt loetakse lepingu ülevõtmisega, et kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused on lepingu ülevõtjale üle läinud. Seega, nagu nähtub ülal tsiteeritud Riigikohtu otsustest, lähevad lepingu ülevõtmisel lisaks nõude loovutamisel üleminevatele õigustele uuele võlausaldajale üle ka õigused leping (millest tulenev nõue on loovutatud) üles öelda või sellest taganeda, õigus alandada lepingujärgset hinda (näiteks kompromissi saavutamise eesmärgil), õigus leping tühistada jne. Siiski tuleb nõude omandajal arvestada, et lepingu ülevõtmisega võetakse üle ka sellest tulenevad kohustused. Oluline on seejuures, et kui nõude loovutamiseks ei ole võlgniku nõusolekut vaja, siis lepingu ülevõtmiseks (võetakse üle ka lepingujärgset kohustused) on võlgniku nõusolek vajalik.

Kokkuvõtlikult soovitame enne lepingu sõlmist kõikidel osapooltel endale selgeks teha, millist eesmärki sellega saavutada soovitakse – kas soovitakse vabaneda üksnes võla sissenõudmisega kaasnevatest probleemidest või soovitakse lepingust tervikuna välja astuda või vastavalt leping tervikuna üle võtta. Praktikas on ette tulnud olukordi, kus nõude omandanud võlausaldaja on kulutanud palju raha ja energiat sellele, et leping üles öelda või sellest taganeda või jõuda hinna alandamise läbi võlgnikuga kompromissile, kuid on hiljem pidanud tõdema, et tema avaldustel ei ole õiguslikke tagajärgi, sest õigus vastavaid toiminguid teha ei ole talle lepinguga üle läinud.

Vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere ja vandeadvokaadi abi Hetti Lump