Kreeka võimalused ja euroliidu tulevik

Abipaketti reklaamitakse kõigi Euroopa Liidu poliitikute poolt kui laenu, et seda paremini oma valijaskonnale serveerida. Samamoodi reklaamitakse ka Kreeka 110 miljardist abipaketti laenuna. Kui vaadata Kreeka olukorda ligemalt, siis on selge, et Kreeka on juba langenud võlaspiraali kust väljatulemine lihtsalt kokkuhoiuga ei ole võimalik.

110miljardiline Kreekale määratud abipakett peaks tagama riigi vee peal püsimise järgmise kolme aasta jooksul. Abipaketi tingimused on: avaliku sektori palgakärped, maksutõusud, kaasa arvatud aktsiis sigarettidele ja alkoholile. Kokkuvõttes on Kreeka kohustatud vähendama eelarve defitsiiti praeguse 13,6% pealt alla 3% 2014. aastaks.

Seejuures aga ei tohi unustada, et igasugused kasinusmeetmed ja maksutõusud pärsivad majandust, mis tähendab SKP vähenemist ja see omakorda tähendab, et praegused kasinusmeetmed ei ole ilmselt nagunii piisavad, et eelarve defitsiidi 3% peale saab. Isegi IMF on tunnistanud, et kui Kreeka täidab kõik ettenähtud kasinusmeetmed, suureneb tema välisvõlg 5 aasta pärast ikkagi 150% SKP-st. Tekib küsimus - milleks siis see kõik. Euroopa poliitikutel on vastus olemas – et tagada euroliidu ja euro stabiilsus. Kreeklastel aga ei tundu erilist tahtmist euro stabiilsust tagada iseenda virelemise hinnaga. Demonstratsioonid ja meelevaldused said tugeva alguse pelgalt mõttest kokkuhoiu peale. Nüüd, kus kasinusmeetmeid hakatakse ellu viima, võib oodata rahulolematuse kasvu ka elanikkonna vähem temperamentse osa seas. Tõeliselt hakatakse tundma kokkuhoiu mõju Kreeka perekondade seas alles järgmisel ja ülejärgmisel aastal, kui palgakärped ja maksutõusud hakkavad tõsisemat mõju avaldama perekondade eelarvetele. Tekib küsimus, kas demokraatlik valitsus, kes peab arvestama rahva arvamusega on üldse võimeline selliseid kärpeid läbi viima.

Meie, Eestis, peaksime suutma hästi hinnata Kreeka võimalusi võlakriisist välja rabeleda ja majanduskasvu saavutada. Viimase pooleteise aasta jooksul on Eesti elanikkond kõrget hinda maksnud, et riigi finantse kontrolli all hoida. Samas oleme me olnud palju paremal lähtepositsioonil oma madala välisvõla ja arvestatava riigireserviga. Ka ei ole Eesti riik vajanud väga suuri reforme, Kreeka seevastu peab reformima riigi peaaegu kõik valdkonnad, et üldse luua eeldusi majanduskasvuks.

Hoolimata sellest on suur hulk Eesti elanikkonda tunnetanud majanduskriisi ja kokkuhoiu mõju väga teravalt. Ei tohi ka unustada eestlaste suuremat distsiplineeritust. Ei ole ju Eestis toimunud ühtegi suuremat valitsusvastast meeleavaldust või rahutust, kui välja arvata teatud erakonna organiseeritud populistlikud meeleavaldused Toompeal, et endale nime teha. Rahvas ise ei ole tänavatele tulnud. Kreeklased seevastu algatasid suured meeleavaldused pelgalt mõttest kokkuhoiu peale, mis tipnesid 3 inimese surmaga.

Kreekale võiks ennustada kahte stsenaariumi.

Esimene stsenaarium ehk vähemtõenäoline: Kreeklased aktsepteerivad kasinusmeetmed ja püüavad halvad ajad vaikselt üle elada. Sel juhul on kindel et mõne aasta pärast paluvad kreeklased euroliidul oma võlad andeks anda. Ülejäänud euroliit teeb head nägu, kiidab Kreekat oma majanduse efektiivse juhtimise eest ja „autasuks“ unustab võlad. See osa Kreeka võlgadest, mis saadi teiste eurotsooni riikide käest jääb nende riikide (loe: maksumaksjate) kanda.

Teine stsenaarium: Mitte sel, aga järgmisel või ülejärgmisel aastal valitsus kukub, võimule saab uus valitsus, kes kuulutab välja maksevõimetuse, toimub järsk organiseerimatu võla restruktureerimine. Kreeka võtab kasutusele oma valuuta ja devalveerub. Põhimõtteliselt rakendub stsenaarium, mida püütakse praegu iga hinna eest ära hoida. Võib ainult loota, et Eurotsooni majandused ja pangad on selleks ajaks piisavalt tugevad et šokki välja kannatada. Praegu nad seda ilmselgelt ei ole.

Mõlemal puhul on selge, et me oma „laenu“raha tagasi ei saa.

Praeguse 750miljardise stabilisatsioonifondi paketiga püütakse ära hoida Kreeka nakkuse levimist teistesse Vahemere maadesse. Samas võib selle jaoks olla juba liiga hilja, lisaks ka nende riikide jaoks majanduslikult mõttetu. Järjest valjemalt hakkavad kõlama nende hääled, kes kutsuvad üles moodustama uut tugevat valuutat Euroopa riikide majanduslikult sarnaselt mõtlevate ja tugevate fiskaalnäitajatega riikide osavõtul.

Võib vaielda, kas Eestil on mõtet oma rahaga panustada projekti kust tõenäoliselt midagi tagasi ei saa. Samas on jällegi küsimus poliitilises pildis ja riigi kuvandis. Me ei saa jäigalt abipaketile vastu seista kui ülejäänud Euroopa riigid sellesse panustavad. Kui asjad tõesti niikaugele lähevad, et moodustatakse uus rahaliit, siis meil on tähtis sellesse sisse saada. Sinna saab sisse ainult siis kui me oleme teiste uue rahaliidu riikidega „ühel lainel“. Saksamaa saab kindlasti olema uue rahaliidu tuumikriik ja Saksamaa on ka abipaketi kõige suurem doonor.

Samadel põhjustel on meil ka praegu tähtis euroga ühineda. Kui nõrgemad riigid euroalast lahkuvad ja euro jääb püsima kui tugevate eksportivate riikide valuuta, siis sinna ei võeta enam nii lihtsalt juurde uusi liikmeid. Kõigepealt tahavad need riigid ise konsolideeruda ja süsteemi „käima saada“.

Tundub, et Eesti on saanud Euroopa Liidu abivajajast riigist abi andjaks pisut rutem kui me arvata oskasime.