Kui inimesel paluda ära arvata mõni neile tundmatu suurus, siis nad tavaliselt haaravad kinni mõnest (ette söödetud) numbrist ja siis reguleerivad seda numbrit üles või alla, et peegeldada järgnevat analüüsi või uuringut.
Paljud uurimustööd kinnitavad, et hoolimata sellest kuidas algsed väärtused olid valitud, inimesed tavatsevad muuta neid väärtusi ebapiisavalt ja seetõttu on lõppjäreldused valed.
Näide: kui küsida inimeselt kas Kanada rahvaarv on suurem või väiksem kui 20 miljonit, siis ta ilmselt annab teile numbri mis on kas siis suurem või väiksem. Kui nüüd küsida temalt, kui palju täpselt on Kanada rahvaarv, siis ta ilmselt annab mingi numbri 20 miljoni lähedal. See näide näitab ilmekalt kuidas inimene kinnitub eelnevalt ette antud numbri külge, mõtlemata et see number võib totaalselt vale olla. Kes on huvitatud, siis Kanada rahvaarv on 34 miljonit.
Kinnitumine ja reguleerimine on psühholoogiline nähtus, mis mõjutab kuidas inimesed tõlgendavad tõenäosusi. Investorid kellel on selline eelarvamus, on tihti mõjutatud ostmise „punktide“ ja „hinnatasemete“ poolt. Nad kalduvad rippuma nende numbrite küljes kinni kui teevad ostu-müügiotsuseid või kui hindavad kas turg on hetkel ülemüüdud või ostetud. See kerkib eriti esile, siis kui uus informatsioon saab väärtpaberi kohta teatavaks. Selle asemel, et kaasata uus informatsioon väärtpaberi analüüsi, kipub investor rippuma oma peas eelnevalt paika pandud hinnataseme juures. Ta võtab positsiooni sellelt tasemelt ja tõenäoliselt kaotab.
Näide: investor Mart ostis ettevõtte X aktsia 2 aastat tagasi kui see maksis 120 krooni. Mõni kuu tagasi hüppas aktsia 200 krooni tasemele kuna ettevõte teatas paremast-kui-ennustatud kasumist. Sel hetkel kaalus Mart tõsiselt aktsia müümist, kuid ei teinud seda. Kahjuks on nüüd aktsia kukkunud 150 krooni peale kuna juhtkonda süüdistati vales raamatupidamispraktikas. Täna tunneb Mart, et ta on „kaotanud“ 25% aktsia väärtusest ja ta otsustab oodata ja müüa kui aktsia tõuseb uuesti 200 krooni tasemele. Selle näite põhjal on selge, et Mart ei tee oma otsust mitte ratsionaalsetel kaalutlustel vaid puhtalt emotsionaalsetel, ta kinnitub mõtteis 200 krooni aktsia väärtuse külge ega hinda uut informatsiooni objektiivselt.
Analüüs: paljud investorid on leidnud end samast situatsioonist. Nad otsustavad investeerida aktsiasse, aktsia läheb üles ja siis langeb. Investorid peavad nüüd analüüsima, kas hoida aktsiat edasi või müüa. Ratsionaalne investor analüüsiks situatsiooni lähtudes ettevõtte finantssituatsioonist ja teeks siis otsuse. Ebaratsionaalne investor, isegi kui nad teevad eelnevalt korraliku analüüsi, lubavad eelarvamustel ja emotsioonidel varjutada oma otsustusvõimet.
Näide tehnilisest analüüsist: peale korralikku analüüsi oled sa otsustanud osta AUDUSD. Sinu analüüs näitab, et järgmine vastupanuala on 200 pipi kaugusel. Sa otsustad võtta kasumi kui hind on kerkinud 180 pippi – natuke allpool vastupanuala. Hind hakkabki minema soovitud suunas ja mõttes arvestad sa juba mõnuga kui palju raha see positsioon sisse toob. Siis aga tuleb ootamatu uudis, et Austraalia SKP tuli välja allpool ennustatut. Peale mõningast volatiilsust on hind uuesti samal tasemel tagasi, kus ennem uudist. Nüüd aga hakkavad hinna käitumine ja indikaatorid, mida sa oma strateegias kasutad, näitama et on oodata hinna langust. Satud segadusse ja kaalud kas väljuda positsioonist – 140 pippi on juba käes, kas oodata ära ka viimased 40 pippi? Kui sa oled ebaratsionaalne investor, siis sa kinnitud oma varasema arvestuse külge (need toredad mõtted 180-st pipist) ja hoiad positsiooni edasi. Kui sa aga oled ratsionaalne investor, siis sa hindad situatsiooni objektiivselt ja teed otsuse ainult vastavalt sellele.
Soovitus: ära kunagi mõtle kauplemisel võitudest, need varjutavad sinu objektiivset hinnangut situatsioonile. Kellel on sellega raskusi, ärgu vaadaku kunagi kui palju kasumit või kahjumit avatud positsioon hetkel toodab, sest siis võib hakata sulle tunduma, et positsioonist väljumiseks on kasum liiga väike või kahjum liiga suur.
Seotud lood
Igal aastal saab mitukümmend tuleõnnetust alguse hooletust tuletööst. Kõige sagedamini tuleb seda ette ehitusobjektidel ja töökodades – keevitustööde käigus ei märka inimene enda ümber materjali, mis võib kiirelt süttida. Tuletööde tegemisel on teadmatus suur ja nõudeid eiratakse, kuigi paljudele ettevõtetele on koolitus kohustuslik.