Pentus pani isa valu enda kasuks tööle

Oma isa enesetapukatse avalikustamine on Eesti poliitkultuuris põhimõtteliselt uus võte. Väga mõjus kahtlemata, aga ka äärmiselt riskantne. Kui see nn läbi ei lähe, siis ei ole suurt kangemaid vahendeid enam kuskilt võtta. On demagoogiavõtteid, mida saab kasutada ainult üks kord, ja Pentus-Rosimannuse valik on just selline.

Enesetapp on niivõrd tugevaid tundeid ja emotsionaalseid tõrkeid tekitav teema, et peaks ajakirjanikel suu lõplikult kinni lööma. Inimest, kes on leidnud oma isa, kes on püüdnud ennast tappa, peab tema mures toetama ja mõistma, mitte teda ajakirjanduses risti lööma. Ajakirjanikudki on ju inimesed, kes peavad mõistma, kust n-ö läheb piir. See on Pentuse intervjuu ajendanud kainelt kaalutletud mõttekäik.

Jah, ma väidan, et isa enesetapukatse avalikkuse ette toomine on demagoogiavõte. Sest mitte ükski inimlik valu ja aitamissoov ei õigusta ebaseaduslikku tegevust. Minister teab seda. Tõsi, Keit Pentus-Rosimannust, Rain Rosimannust ega advokaat Siim Roodet pole kohtus süüdi mõistetud ja kuni see nii ei ole, kehtib süütuse presumptsioon. Kuid võlausaldajate huvide kahjustamine on teadolevate andmete põhjal fakt ning kahtlased sularahalaenud on firmast antud inimesele, kes sellest ise midagi ei tea ja kelle allkiri lepingul on võltsitud. See on juba selgelt kriminaalse hõnguga kaasus.

Pealegi oli Pentuse isa enesetapukatse teada juba tükk aega tagasi. Seda informatsiooni ei kasutatud, sest see ei puutunud Autorollo kahtlastesse tehingutesse. Seetõttu on ilmne, et LPs ilmunud intervjuu initsiatiiv tuli ministrilt endalt.

Emotsioonide ja faktide teadlik segiajamine on Reformierakonna teadlikult valitud taktika. Ka peaminister Andrus Ansip rääkis pressikonverentsil pikalt-laialt isa-tütre suhetest. Ta vaatas ajakirjanikele silma (juhtumisi olid ebamugavate küsimuste küsijad naised) ning toonitas, et tütrena oleksid nemadki kindlasti toiminud samamoodi nagu tema valitsuse parteikaaslasest minister.

Ka perekond Rosimannust ei ole mingil juhul põhjust kahtlustada poliitilises või suhtekorralduslikus naiivsuses. Nende kogemused on niivõrd suured, et nad teavad täpselt, mida nad teevad. Nad ei tee midagi ilmaasjata. Ka katkise plaadi tehnika, mida Pentus-Rosimannus kasutas Äripäevaga suheldes, viitab demagoogia võtete põhjalikule tundmisele.

Võimalik, et Keit Pentus-Rosimannus ei mõistnud täpselt, mis asju Autorollos aeti. Kui ta oleks algusest peale seda öelnud, siis oleks see mõjunud usutavalt – eriti juhul, kui see oleks olnud tõsi. Et ta seda ei öelnud, jääb üle järeldada, et ta siiski mõistis toimuvat.

Inimlikus plaanis aga oleks öelda seda: kui Keit Pentus-Rosimannusele isa tunded tõepoolest korda läheks, ei oleks ta iialgi tema valu avalikkuse mõjutamiseks kasutanud. Pigem eelistanuks ta tagasiastumist. Praegu müüs ta oma isa tragöödia maha selleks, et ministritooli mitte kaotada.

Autor: Vilja Kiisler, Vilja Kiisler