Teeme piirid tööjõule lahti

Samal ajal on osale püsivatele töötutele lauale jäänud vaid valik, kas ümber õppida või Eestist ära kolida. Ümber õppida ei ole paljudel juhtudel reaalne, sest enamikul tänapäeva erialadel on õppeaeg viis aastat ning vanematel inimestel ei ole lihtne ülikooli minna, samal ajal peret toites.

Ülalkirjeldatud struktuurne probleem tööjõuturul laheneks turujõudude toimel osaliselt ise, kui valitsus kaotaks protektsionistliku immigratsioonipoliitika. Eesti riik on täna nagu ühesuunaline ventiil, kust kõik töötajad võivad soovi korral ära kolida, aga teised töötajad mujalt siia kolida ei saa, sest valitsuse aastane immigratsioonikvoot lubab riiki ainult 1300 inimest aastas. See on kaduvväike number. Tulemuseks on tuhanded loomata jäävad töökohad ja riigile laekumata jäävad maksud.

Kuna Eesti on sulgenud piirid uutele kodanikele, jääb üle ainult võimalus, et puudujäävad töötajad toodavad Eesti lapsevanemad ja eesti haridussüsteem. Kahjuks on see aga lahendus alles järgmisele põlvkonnale, sest lapse sünnist kuni ülikooli lõpetamiseni läheb 25 aastat. Ja ega suurt osa erialasid ei olegi Eestis võimalik rahvusvahelisel tasemel õpetada. Meil ei ole selleks lihtsalt ressursse.

Economisti andmetel on USAs 40% Fortune 500 ettevõtteid rajanud immigrandid ja nende järeltulijad. Pisut lihtsustades võib väita, et praeguse immigratsioonipoliitika tingimustes 40% võimalikust tulevikumajandusest Eestis ei tekigi. Ja tuleviku pensionäridele laekub riigikassasse nende ülalpidamiseks 40% vähem, kui võiks laekuda.

Struktuurne probleem saab majanduses laheneda ainult siis, kui töötajate puuduses kannatavatesse tööstusharudesse saaks ettevõtted töötajaid ka väljast juurde tuua. See on üldistes huvides, sest juurde toodud töökohtade abil kasvaks omakorda töökohtade arv ka teistes majandusharudes. Tekitab ju iga uus töökoht omakorda uut nõudlust teiste teenuste ja kaupade järele. Inimesed, kes riiki kolivad, peavad ostma siin korteri, soetama vajalikke asju ja toitu, saatma lapsed kooli jne. Seega saab luua uusi töökohti ja maksta rohkem raha ka ehitajatele, müüjatele ja õpetajatele.

Ma loodan, et valitsus aitab majanduse arengule kaasa ja avab piirid vajalikule tööjõule. Ei ole põhjust karta, et ettevõtjad sooviksid riiki tuua halba või üleliigset tööjõudu, kes sotsiaalsüsteemile koormaks muutuda võib. Ettevõtjal on soov importida kvaliteetset ja töövõimelist tööjõudu ning mitte rohkem kui vaja. See on isereguleeruv süsteem.