Poliitikat tuleb mõõta ja tulemusjuhtida

Praegu saavad Riigikogusse kandideerida kõik 21-aastased kodanikud, sõltumata haridusest, kogemusest, oskustest jm. Kui valimised on lõppenud, saame teada, kes meil 101 liikmest valitsustüüri juures on. Ükski ettevõte, kes oma tegevust alustab, ei värba omale liikmeid sellise metoodikaga. Täpselt on paika pandud, millise hariduse, kompetentside, kogemuse ja oskustega inimesi vaja on. Lähtuvalt sellest hakatakse neid otsima. Miks peaks Riigikogus käima asjad juhuslikkuse printsiibil?

Riigikogu tänastest liikmetest on õnneks enamik kõrgharidusega ja ka kogemustega erinevates valdkondades. Mis saaks siis, kui Riigikokku jõuaksid ainult humanitaarvaldkondade esindajad, kes peaksid vastutama majanduspoliitika eest? Või vastupidi, matemaatikud hakkaksid sotsiaalpoliitikat kujundama.

Riigikogusse kandideerides peaksid erakonnad esitama täpse ja põhjaliku strateegilise ja taktikalise plaani koos erinevate numbritega, mis nad võimule tulles teostama hakkaksid. Need plaanid peaksid olema kõigile erakondadele, üksikkandidaatidele ühesuguses formaadis, et kodanikel oleks parem hinnata potentsiaalset tulemust. Valimiste hindamisse võiks kaasata nö Tarkade kogu, kuhu kuulub politolooge, ajaloolasi, teadlasi, teisi silmapaistvaid tegelasi, kes peavad andma erapooletu hinnangu valimisplatvormidele. Nii on ka inimestel võimalik läbimõeldumaid otsuseid teha.

Riik võiks luua portaali, kus on simulatsioon riigijuhtimisest. Kui sisestad olulised parameetrid lubadustest, mida erinevad erakonnad plaanivad teha, siis saad jälgida, kuhu see riigi tervikuna viib. Need suunad peaks olema näiteks haridus, tervishoid, majandus, sotsiaalvaldkond jt.  Peale valimisi oleks see tegeliku valitsemise reaalajas jälgimine- kuhu tegelikult liigutakse, kuhu panustatakse riigi raha, kui palju sellest rahast on igal ajahetkel alles, milliseid seadusi vastu võetakse, hääletatakse jne. Me ju ei oska reaalselt hinnata oma poliitikute tegevust pärast valimisi. Kuskil ei ole tulemusjuhtimist või eesmärkide mõõtmist.  Kui vaadata täna Riigikogu lehekülge, siis on seal iga liikme juures välja toodud, mis eelnõusid ta on esitanud, millistes projektides osaleb jne. See kõik on liiga üldine.  Kui inimene saab Riigikokku, peaks tal olema väga selged ja konkreetsed eesmärgid, mida ta seal tegema hakkab iga nädala, kuu ja aasta kohta. Nii on neid ka kergem mõõta. Poliitikute maine ka paraneks, kui rahvas teaks detailsemaid näitajaid.

Riigikogu liikmeid peaks olema võimalik tagasi kutsuda tulemuste järgi. Ühe riigi jaoks võiks eesmärk olla õnnelikud kodanikud. Kui saadik ei täida talle seatud ootusi, saad ta tagasi kutsuda kord aastas. Riigikogu ei saa olla vigade tegemise õppimise koht, me oleme liiga väike riik selleks.

Ma keelustaksin ka võimaluse, kus valimise võitnud erakonna liige ei siirdugi antud kohale ja tema asemel läheb võimule keegi teine. Ma ju valisin konkreetset inimest, tema teadmiste ja senise renomee pärast. Tarbijakaitseamet käsitleks teenuse puhul sellist tegevust pettusena.

Riigi olemasolevast varast võiks samuti olla ülevaatlik portaal. Sinna hulka tuleks lisada kõikide koolide, lasteaedade jt asutuste ruumid, mida saaks eraettevõtted, kodanikud riigilt rentida. Koolides algavad tunnid enamjaolt kell 8.00 ja saavad läbi  15.00. Koolisööklates lõpeb enamjaolt tegevus 15.00-16.00 vahel. Ülejäänud aja seisab enamik pinnast tühjana. Kui alustav ettevõtja oma tegevusega pihta hakkab, siis likviidsus on oluline küsimus. EAS annab toetust alles siis, kui sa oled oma kulutused teinud, paljudel jääb aga juba nende kulude kinnimaksmiseks raha puudu. Koolisööklates saaks tegeleda toitlustusega, aulates, suurklassides erinevate ürituste korraldamisega, ringidega jms.

Paljudel üksikettevõtjatel, kes alles hakkavad teenust pakkuma, on vaja kliente vastu võtta. Ruume peab tavapäraselt  üürima kuuks ajaks. Kui alguses on kliente vähe, siis on terveks kuuks rentimine ebarentaabel. Nii saaks nad riigi käest rentida pindu näiteks päevakaupa.

Sellisel põhimõttel saaks toetada sotsiaalseid ettevõtmisi, mida kodanikud ise algatavad. Näiteks soovisin Kristiine linnaossa väikest perekeskust teha.  Uurisin pindade saamise võimaluse kohta. Tunnustati küll algatust, aga soovitati pöörduda noortekeskuste ja linnavaraameti poole. Selline asjade käik võib tavaliselt lõppeda initsiatiivi kaoga, kui sind hakatakse suunama edasi ühe ametkonna poolt teise juurde lahendust leidmata.

Me võiksime olla ühe vastuse riik. Kui ma kodanikuna esitan küsimuse, saan ka vastuse sealtsamast, kus esitasin. Aastaid tagasi soovisime mere äärest võtta kive oma kortermaja ajja sillutamiseks. Kui hakkasime uurima erinevate ametkondade käest, suunati meid  järjest edasi nagu kettkirja puhul. Peale viit pöördumist, suunati esimesse tagasi. Võib-olla oleks vaja riigiinfo ja teenuste kohta telefoni?

Samamoodi saaks tõhustada lasteaia teenuse pakkumist. Kui keskmiselt on aiarühma hingekirjas 25 last, siis kohal käib neist vaid 15, haiguste perioodil veelgi vähem. On ka vanemaid, kes toovad lapse lasteaeda ainult pooleks päevaks kuni lõunani. Lastevanematel, kes kohta ei saa, peavad leppima tasuliste võimalustega. Lahendusena näeksin, et oleks  ülevaatlik portaal lasteaedade ja nende kohtade täituvusest päeva/nädala lõikes, mida lapsevanemad saaksid reaalajas jälgida. Lasteaia hingekirjas olevad kohata jäänud lapsevanemad saaksid oma lapsi neil aegadel aeda tuua. Kasvõi teatud tasu eest, mis oleks aga kindlasti odavam, kui eralasteaedades. Lasteaedades on ka kord, et laps on aias hommikust õhtuni, ei ole võimalik tuua lõunaajast õhtuni enamjaolt. Mida peavad tegema üksikvanemad, kes lähevad nt kella neljast kassasse tööle ja abilisi pole? Nendelgi peaks olema variant viia laps aeda lõunast pikapäevarühmani. Võib-olla on vaja ka ööpäevaringset lasteaeda? Seal saaks tööle rakendada pikaajalised töötud, et nende töölkäimisharjumus ei kaoks. Loomulikult on lapsele kõige õigem koht oma vanemate ja lähedaste juures, aga alati see ei õnnestu.

Usun, et riigi edukuse tõstmiseks, ei pea ainult välja mõtlema uusi lahendusi, vaid vahel saab ka olemasolevaid efektiivsemalt tööle panna.

Artikkel ilmub EMT, Tallinna Kaubamaja, Danske Banki ja Äripäeva arvamuskonkursi “Edukas Eesti” raames.