Miks Laar kolgib maas lamavat sõpra?

Laari kirja eesmärgiks on anda uut hoogu sel nädalal raugema hakanud Reformierakonda räsivale skandaalile. Poolteist nädalat on Reformierakond sisevalimise häältega manipuleerimise tõttu meedia tähelepanu all. Sel nädalal hakkas avalikkus sellest teemast väsima. Nüüd aga andis Laar skandaalile uut hoogu. Teema kajastamine jätkub ka sel nädalal, aga juba uues – võimaliku valitsuskriisi – võtmes.

Ma ei tea, kas esmaspäevane käik oli IRLi tagatoas pikalt ette plaanitud või kasutasid IRLi poliitikud neile sülle kukkunud võimalust. Laari avaldus on aga erinevatest poliitskandaalidest tuttav käekiri. Sobival hetkel üritatakse uue info avaldamisega konkurenti kahjustavat teemat hoida võimalikult kaua päevakorral.

IRLi kiri, mis kannab Mart Laari allkirja, on Reformierakonna vastu suunatud provokatsioon, mille eesmärk on valitsuspartneri jamasid võimendades IRLi reitingut enne kohalikke valimisi kergitada. Võib-olla viia ka tähelepanu ära IRLi osade valijate jaoks tundlikult Eesti-Vene piirilepingu teemalt.

Sellist käitumist Reformierakond IRLile kindlasti ei andesta. Ei aita ka IRLi poliitikute kommentaarid, millest jääb mulje, et IRLi juhid on otsustanud mängida head ja halba politseinikku. Kurjale Laarile vastandus Urmas Reinsalu, kelle sõnul on IRLi sooviks hoopis tagada valitsuse töövõime. Juhan Partsu selgitus, et Laar eesmärk oli puhkeda võiva poliitilise kriisi ära hoidmine ning Margus Tsahkna jutt sellest, et kiri oli Eesti Panga nõukogu esimehe ametisse siirduva Mardi poliitikast lahkumise avaldus, milles viimane tundis muret oluliste reformide venimise pärast.

Selline jutt on kahepalgeline ja näitab, et IRLi juhid peavad avalikkust lambapeadeks. Laari kirjast on võimatu lugeda välja muret haldus- jt reformide venimise pärast ning ei aita see avaldus ka kuidagi parandada valitsusliidu töövõimet.

Reformierakonna sisevalimiste skandaal on IRLile kasulik ja sellepärast otsustaski Laar kustuma hakanud tulle hagusid juurde visata. Skandaal puhkes Reformierakonnale väga kehval ajal. Nad olid just andnud avapaugu oma valimiskampaaniale ning katnud prügikastid loosungitega "Uhke Eesti üle". Nüüd nulliti see kampaania avalöök enda lolluste ja konkurentide abiga ära. Ka Laar ei saanud panna vastu kiusatusele Reformierakonna valimisloosungi kallal hambaid teritada.

"Poliitiline olukord Eestis on ausalt öeldes mage. Uhkust ei ole selle üle põhjust tunda," kirjutas Laar. "On küll hea, et suvel, kui seebiooperid on oma tegevuse katkestanud, pakub Reformierakond kõigile soovijatele uut seebiooperit, mille lõppu ei paista. /---/ Valitsuserakond pole suutnud mitte ainult muuta end naeruväärseks, vaid kahjuks on ebausaldusväärseks tehtud kogu Eesti poliitika," üldistab Laar oma kirjas.

Pärast sellist lajatamist koalitsioonipartneri aadressil on raske praegusele võimuliidule edukat edasist koostööd prognoosida. Kui oravad ongi praegu liiga nõrgad ja neelavad Laari kirja alla, siis olen kindel, et hiljemalt aasta enne järgmisi riigikogu valimisi saadab Reformierakond IRLi vahetusmeeste pingile puhkama. Ma poleks aga ka üllatunud, kui valitsusliidu lagunemine toimuks juba praegu, enne kohalikke valimisi. IRL on pakkunud Reformierakonnale võimaluse luua Tallinnas ja Toompeal ühine võimuliit Keskerakonnaga. Sellist võimalust oravad kergekäeliselt prügikasti ei viska.

IRL saab ka ise aru, et mängib tulega. Laargi viitab oma kirjas võimalusele, et tema üleskutse tulemuseks võib olla IRLi valitsusliidust välja jäämine. Eks IRL loodab, et oravad on liiga nõrgad ja seetõttu on neile ka liiga riskantne enne kohalikke valimisi hakata Toompea võimuliitu ümber mängima.

Minu jaoks on Laari ja IRLi käitumine kahepalgeline. Tegemist pole murega eetika või poliitilise kultuuri pärast. Kui võrdleme kolme viimase aasta suuremaid skandaale – IRLi elamisload, Meikari ülestunnistus ja Reformi sisevalimised – on praegune skandaal kõige lahjem. Tegu on eeskätt Reformierakonna siseprobleemiga, mida erakond on üritanud ka kiiresti lahendada. Seetõttu oli Laari esmaspäevane avaldus koalitsioonipartnerile kui noahoop selga.

Kui mõni IRLi juht oleks taolise kirjaga tulnud avalikkuse ette möödunud aasta sügisel, pärast Meikari juhtumit uurinud prokuratuuri uurimiskokkuvõtte avalikustamist, siis oleks olnud põhjust neid selgesõnalisuse ja julguse eest kiita. Toona aga olid IRLi juhtide kõrvad lidus ja saba jalge vahel, sest valimised olid kaugel ning oluline oli püsida võimul. Võimuiha kaalus toona üles eetilised põhimõtted ja mure poliitilise kultuuri pärast.

Ka esmaspäevane Laari kiri on kantud IRLi võimuihast. On naiivne arvata, et sellest ei teadnud IRLi vormiline esimees Reinsalu ning teised erakonna juhtfiguurid. Laari avalduse ajend pole mure Eesti poliitilise kultuuri pärast. Kirja kirjutamise ajend on mure IRLi madala reitingu pärast. See reiting ei ole aga madal mitte Reformierakonna, vaid ikka IRLi juhtide enda tegevuse või tegevusetuse tõttu.

Madal populaarsus on põhjustatud varasemast kartusest anda hinnanguid Reformierakonna juhtide käitumisele Meikari või Autorollo juhtumis; IRLi sisevalimiste mõjutamiseks bussidega kohale veetud Peipsi ääres elavad muulased; elamislubadega hangeldamine; kodukulude loosungiga valijate lollitamine; kõrgelennulise Taskila Eestisse importimine; Eesti Energia langetatud otsus IRLi liikme Rein Kilgi huvides jne, jne.

Lühiajaliselt on IRLil võimalik oma reitingut maas lamava Reformierakonna tümitamisega kergitada. Pikas perspektiivis ei ole Laari esmaspäeval tehtud karmisõnalisest avaldusest aga IRLile mingit kasu. IRLi praeguste juhtide südametunnistus sõltub liiga tihedalt valimistsüklist. Ühe kirjaga pole võimalik erakonda ja selle juhte eetilisemaks ning ausamaks muuta.