Eurokriisist kosume pikkamisi

Näeme juba julgustavaid ja lootustandvaid märke sellest, et euroala olukord paraneb (tööstustoodangu langus on lõpuks peatunud, rahaliste vahendite ja hoiuste kasv kiireneb). Teisest küljest on märkimisväärne osa eurotsooni probleemidest, eriti mõnedes riikides, oma olemuselt strukturaalsed. Nende lahendamise puhul on eluliselt oluline mitte ainult struktuurireform ise, vaid ka selle kiire teostus.

Minu hinnangul on nn PIIGS piirkond (Portugal, Itaalia, Iirimaa, Kreeka ja Hispaania) tõepoolest teinud palju kriisiga võitlemiseks. Nüüd võiks koguni nimetada uueks Euroopa kriisikoldeks Prantsusmaad. Seal võib olla probleeme tõesti palju, sest tegemist on küllaltki suletud ja samas väga suurel määral avaliku (sektori) raha kasutamisest sõltuva majandusega, ning seeläbi on riik sattunud keerulisse olukorda.

Holland on veel üks euroala majandus, kus kasv on viimase kahe aasta jooksul olnud nõrk, ja kelle praegune väljavaade on üsna habras. Samas on selge, et vaatamata sellele ei muutu Holland kunagi perifeeriariigiks.

Holland ei ole Prantsusmaa – tegu on väga avatud ja konkurentsivõimelise majandusega, kus eksport moodustab üle 70 protsendi SKPst. Ometigi on nende peamiseks ekspordituruks euroala, kus oodatakse tänavu kokkutõmbumist. Seega peaks Hollandi majanduskasv tulema sisenõudlusest, mis on aga nõrk.

Mis puutub Balti riikide majandusse, siis meie majanduskasv on endiselt väga sõltuv välistest teguritest. Uskumatu kasv, mis saavutati eelmisel aastal, oli tingitud peamiselt mitmekesisest ja hästi hajutatud ekspordi struktuurist; samuti suurenenud ekspordist õitsvale Venemaa turule.

Loodan, et olukord aastal 2013 jääb kokkuvõttes endiselt suhteliselt heaks. Mõningal määral paneb muretsema Venemaa majanduskasvu aeglustumine, teiselt poolt tingivad selle nigelad investeerimis- ja ekspordivõimalused, samal ajal kui tarbimise kasv on seal endiselt suhteliselt tugeval tasemel. Meie, Balti riikide eksport koosneb peamiselt kaupadest, mitte investeeringutest, seega võib see risk olla ka ülehinnatud.

Mind üllatas aga Eesti SKP esimese kvartali väga nõrk tulemus, vaid üheprotsendiline kasv. Samal ajal näitasid Leedu ja Läti jätkuvalt tugevat, keskmiselt 3,3-protsendilist SKP kasvu aastases võrdluses.

Seega lühiajalises plaanis on mõned mured, mis on seotud siinse piirkonna ekspordi ja majanduskasvu kasvava sõltuvusega Venemaast, kus on praegu suhteliselt nõrk majanduslik olukord. Kuid ajaliselt keskmises perspektiivis peaks meie majanduse taastumine taas hoogu koguma, sedavõrd kui kasvab välisnõudlus arenenud majandusega Euroopas riikides.