Riigivõla suurendamiseks tuleb valmis olla

Lähiaastatel jookseb riiki sisse sedavõrd suures koguses euroraha, et ajastuse mõttes ei oleks sellele lisaks just nüüd liiga kiire laenuvõtmine mõistlik. Riigi poolt võimalikult odavatest allikatest väheses mahus laenuvõtmine peamiselt siis, kui selle euroraha kasutamiseks on vaja omafinantseeringut, tundub vastuvõetav poliitika. Olukorrad, kus hoolimata riigile võimalikust odavamast laenamisest punnitatakse mittelaenamise loosungi ülalhoidmiseks mingite märksa kallimalt laenu ja lisaks oma tulunormi soovivate vastaspooltega tehingute suunas, samas mitte.

 Silmas tuleb pidada aega, kui seda euroraha nii palju enam siia ei tule ja kuidas olla valmis riigina parimal moel siis edasi toimetama. Turult laenamine on siis üks uks paljudest, mis lahti võiks olla. Praegu on Eesti maine (taas) hea ja meil oleks lihtne uks paarimiljardi eurose laenuprogrammiga turulejäämiseks lahti teha. 2008-2009 kriisi ajal otsis valitsus tikutulega taga kedagi, kes olnuks üldse nõus riigile laenama. Kui emitendi võlg juba portfellides, siis hoitakse seda emitenti “radaril” ka raskematel aegadel. Seeläbi tekib täiendav integreeritus Euroopa finantsturgudega ja laieneb nende ring, kellele siin toimuv ka rahanumbriliselt korda läheb. Nüüdseks on olemas kõikvõimalikud Euroopa päästeprogrammid ja IMFgi siinkandis kätt harjutanud, mis meid kriisiolukorras võiks samuti päästa. Aga kas või Eesti kunagine rahareform näitas, et ka IMFi soovitustega võrreldes teistmoodi käitudes võib kohaliku olukorraga hästi sobiva lahenduseni jõuda.  Kriitikud võivad väita, et turgudelt laenav Eesti oleks 2008-2009 võinud ise olla  IMFi päästetavate hulgas. Kui oleksime laenamisega eelnevalt üle võlli läinud, siis küll. Aga see pole argument, millega laenamist täielikult välistada. Mõistlikult seda ust kasutades annaks see võimaluse tulevikus vältida selliseid sundviskes tehtud käike nagu Eesti Telekomi osaluse müük turu põhjas või järsu kulude kärpimisega majanduse negatiivsele tsüklile lisahoo andmine.