Eestil polnud kriisi ajal vaja laenuvõimalust otsida

Kriisiaastatel ei otsinud Eesti riik meeleheitlikult turult laenuvõimalusi. Seda polnud tänu riigireservidele vaja, meil oli valitsussektori reservides üle 10 protsendi SKT-st. Küll aga pakuti meile tänu heale mainele soodsaid krediite, sest finantsinstitutsioonidel oli kriisi ajal puudus usaldusväärsetest raha paigutamise võimalustest. Eesti valitsussektori likviidsed varad kriisis ehk 2009 pigem suurenesid: 2008.a 10,2%; 2009.a 13,7%; 2010.a 12,1; 2011.a 9,9; 2012.a 10,1% SKP-st. Eesti sai rahaturgude jaoks keerulistel aastatel Euroopa Investeerimispangast Euroopa Liidu projektide kaasrahastamiseks 1,5protsendilise intressimääraga laenu. EIB laenuleping kogusummas 550 mln eurot sõlmiti 25.mail 2009, millest 165 mln võeti kohe välja ja 385 mln alles 2012 16.juuli lisalepinguga. Seetõttu ei pidanud me kasutama europrojektide kaasfinantseerimiseks oma reserve, vaid saime need paigutada 6-7protsendilise tulususega Hollandi, Belgia jt riikide võlakirjadesse. Reservide paigutamisega teenis riik miljard krooni aastas - ainuüksi kassareservi realiseeritud kasum oli 2009 aastal 477, 3 miljonit krooni ning stabiliseerimisreservil 446,2 miljonit krooni. Rahandusministeerium avas küll 2009 2,3 miljardi kroonise krediidiliini Swedbankis ning võttis sellest isegi 18.mai lepingu järgi 50 miljonit eurot välja (intress 6k Euribor + 2,75% marginaal), kuid tagastas selle summa juba sama aasta 29. oktoobril. Täiendavat krediidiressurssi polnud lihtsalt tarvis, likviidsust oli niigi.

Tänu valitsussektori korras rahandusele, eelkõige tänu Euroopa Liidu kõige pisemale valitsussektori võlakoormale ja kogutud reservidele ei pidanud Eesti kriisi ajal tikutulega otsima kedagi, kes olnuks meile nõus raha laenama. Meile pakuti odavat laenuraha samal ajal kui näiteks Läti pidi oma riigivõlakirjade eest maksma 11,09 ja Leedu 14,50protsendilist intressimäära.

Eesti teenis kriisi ajal oma reservide paigutamisest märksa enam kui me samal ajal laenuintressidena ära pidime maksma.

Eesti riigivõlg on endiselt Euroopa Liidus kõige väiksem - ühe elaniku kohta teeb see 1283 eurot. Iga soomlane võlgneb seevastu 19 028, lätlane 4436 ja leedukas 4477 eurot.

Mitte Kristjan Hänni soovitatud paari miljardi eurone rahaturgude uste avamise laen, vaid riigi korras rahandus avab meile vajadusel rahaturgude uksed.