Riigikogu liikmed jäägu Toompeale

Esiteks võtaksid riigikogu liikmed kaasa suure poliitika. Volikogus hakatakse ajama parteide keskkontorite soovitut, mitte ei langetata enam kohalikust elust-olust lähtuvaid otsuseid. Volikogu liikmed on küll reeglina kas erakonnaliikmed, erakonna toetajaliikmed või valimisliitudes, aga otsuste tegemisel tuginetakse ikkagi oma südametunnistusele ja kogemusele, mida annab järjepidev kokkupuutumine kohaliku eluga, mitte kord kuus kohal käies tekkiv põgus mulje.

Rääkimata sellest, et suure osa riigikogu liikmete jaoks on valimisringkond kaugeks jäänud ning nad ei tegele praegugi oma valijatega suhtlemise ega nende murede kuulamisega. Vastavat aktiivsust on märgata enne riigikogu valimisi, aga üks periood iga nelja aasta tagant on pisut vähe. Vaevalt küll, et seaduse muutmisel oleks neil aega seda igakuiselt teha.

Tihtipeale on volikogu ühe fraktsiooni liikmete arvamused erinevad ja nii ka hääletamisel käsi tõstetakse. Seda ei saa öelda riigikogu hääletamisprotseduuri kohta - kui mõnel erakonnal on oma arvamus, siis on see kõigi liikmete arvamus.

Ma ei tauni seda, sest riigi tasandil ei saakski muidu poliitikat ellu viia, ja kõik riigikokku kandideerijad peavad sellega arvestama. Aga kohalikul tasandil ei ole asi nii mustvalge. Kohalikel valimistel antakse hääl pigem isikule kui erakonnale. Valitakse seda, keda teatakse ja tuntakse, kes on midagi kodukoha heaks ära teinud.

Poliitika mitmekesistamiseks on vaja kaasata sinna rohkem erinevaid inimesi. Sellest pole kasu, kui ühed ja samad näod figureerivad nii riigikogu, europarlamendi kui kohalike omavalitsuste valimistel. Toon näite Rakvere linnavolikogust, kus on 21 kohta. Seaduse muutmisel oleks veerand neist riigikogu liikmete käes. Selle võrra vähem oleks aga volikogus kaasatud kohalikke inimesi.

Praegu on probleem, et riigikogu liikmeid kasutatakse häälte kogumiseks ehk nn peibutuspartidena. Väga suure tõenäosusega keegi neist kohalikule tasandile asju ajama ei jää. Kui mõni riigikogulane tahab tõesti anda oma panuse kodukoha paremaks muutmisel, siis oleks omakasupüüdmatu otsus loobuda enne riigikogu tööst ja alles siis seada oma kandidatuur üles. See näitaks tema kindlat soovi ja oleks selge märk valijatele, et tegu ei ole lihtsalt „pardiga“.

Kohalik omavalitsus ja volikogu peab olema tõsiseltvõetav kohustus, mitte pelgalt üks tagala, kuhu pehmelt maanduda, kui järgmisel korral ei õnnestu riigikokku pääseda.