Riik ei soosi suurinvesteeringuid

Näidet ei pea kaugelt otsima. Eesti suurim elektritarbija (ca 210 GWh aastas), puitmassi tootmisega tegelev Estonian Cell on üks rahvusvahelise kontserni Heinzel Holding tütarettevõtetest. Kontserni tasemel energiahindade infot vahetades oleme viimastel aastatel jätkuvalt ja süveneva tendentsiga punase laterna rollis. Eestis on kõrgemad kõik elektrikulu komponendid. Alates kõrgema turuhinnaga elektrienergiast, mida täiendavad veelgi suuremad erinevused võrgutasu, taastuvenergia tasu ja elektriaktsiisi määrades.

Estonian Celli suurusjärgus elektritarbimisega ettevõte maksab Eestis elektri eest kokku 69% võrra rohkem kui Rootsis, 57% võrra rohkem kui Saksamaal ja 33% võrra rohkem kui Austrias asuv ettevõte. Kahtlemata mõjutab selline vahe kontserni järgmisi investeerimisotsuseid.

Kardinaalsed erinevused tulenevad asjaolust, et sõltuvalt tööstuspoliitika kaalutlustest on erinevad Euroopa riigid otsustanud diferentseerida väike- ja suurtarbijate maksumäärasid. Eelmainitud riikidest on kõik peale Eesti otsustanud energiaintensiivsete ettevõtete puhul kasutada Euroopa Liidu direktiiviga soovitatud aktsiisimäära kuni nullmäärani alandamist. Muidu eeskujuliku direktiivirakendajana tuntud Eesti on otsustanud aga vastavasisulist soovitust eirata. Seda vaatamata asjaolule, et riikidelt on nõutud energiaaktsiisi kohaldamisel muu hulgas arvestada aktsiisi mõju ettevõtete rahvusvahelisele konkurentsivõimele.

Seega tuleb kriitiliselt suhtuda juttu Eesti praeguste energiatariifide konkurentsivõimelisusest. Õuna võrdlemiseks õunaga (mitte pirniga) tuleb hoolikalt jälgida võrreldavate andmete konteksti ning eristada rakendatavad maksumäärad n-ö hinnakirjakohastest maksumääradest.

Eri tarbimismahuga tarbijakategooriate eristamist ning standardhinnakirja ja ettevõtetele tegelikult rakendatava tariifi erinevust illustreerib kõige paremini ehk just nimelt Austria tariifisüsteem. Seal näiteks kohaldub hinnakirja järgi iga MWh tarbimisele 15 euro suurune elektriaktsiis, samas energiaintensiivsetele ettevõtetele kohaldatav määr on vaid 0,7 eurot MWh kohta. Võrdluseks - Eestis on vastav komponent 4,5 eurot MWh kohta.

Just nimelt rahvusvaheliselt mittekonkurentsivõimeline omahind on põhjuseks, miks 2006. aastal käivitatud, maailma ühe kaasaegseima ja väga keskkonnasõbraliku tehnoloogiaga Estonian Cell ei ole seitsmeaastase tegevusperioodi jooksul suutnud kahjumist isegi investeeringu tasuvuspunktini jõuda, kasumist rääkimata. Selle ajaga on elektri eest makstav tasu rohkem kui 2,5 korda kasvanud. 100% eksportiva ettevõtte tulubaas sõltub maailmaturu hindadest ja Eesti inflatsioonitasemega ei ole eksportiva ettevõtja tuluvool mingit seost.

Investorile on ette heidetud, et ta oleks pidanud ette nägema, et Eesti energiatariifid ei saa jääda allapoole turutaset võrreldes muu Euroopaga. Paradoks on, et investor ei saanud kuidagi ette näha, et lisaks ettearvatavale elektrienergia hinna tõusmisele turuhinna tasemele tõuseb see Eestis isegi kõrgemale Lääne-Euroopa ja Skandinaavia turuhindadest. Nagu sedagi, et Eesti elektri võrgutasu tõuseb kõrgemale eelnevalt viidatud riikide võrgutasudest või et Eesti otsustab rakendada energiaintensiivsele tööstusettevõttele taastuvenergia ja elektriaktsiisi teistest riikidest kordades kõrgema määraga.

Seni on Eestisse ühe suurema, 153 miljoni eurose välisinvesteeringu teinud investorile kaheksa aastat tagasi kirjeldatud pilt meie inimvara, metsaressursi ja energiatariifi konkurentsivõimest tõeks osutunud paraku vaid kahe esimese puhul. Energiatariifide konkurentsivõimega Eesti ei eristu ning sellega on investorile antud katteta lubadus.

Kõrgete energiatariifide halvavale mõjule on tähelepanu juhtinud mõni teinegi suur Eesti tööstusettevõte. Meie tööstuse elujõu tagamiseks teen poliitikakujundajatele ettepaneku muuta alates 2015. aastast energiatariifide kujundamist. Praegu energiatarbimist üheülbaliselt maksustades piiratakse sisuliselt tootmise ja ekspordi kasvu. Fookus peaks olema energiatõhususel, mitte väärtust loovat tarbimist piiraval maksustamisel.